— 228 —
tarbe-korral wägiwaldset enesekaitset tarwitusele wõtta, mille mõjuwaks läbiwiimiseks naabruse-waldade talupojad appi kutsuti.
Need tuliwad. Ja kui Mahtra mõisasse osakond sõjawäge ilmus, et streikijaid ihunuhtlusega karistada ja käsutäitmisele tagasi sundida, leidis ta hulga kaupa kokku woolanud talupoegade poolt nii südi wastupaneku eest, et soldatid sõjariistad tarwitusele pidiwad wõtma. Tekkis werine wõitlus, mis mõlemalt poolt ohwrid nõudis ja sõjawäe taganemisega lõppes, kellest rahwahulk arwu poolest kaugelt üle käis. Kaitseta jäänud mõisa, milles herraseid ei elanud, wõtsiwad wihased talupojad oma wõimu alla ja hakkasiwad, kui nad wiina-aidast liiasti jõudu joonud, mõisa hoonetes lõhkuma ja riisuma. Opmann, kes waese-omaks pekseti, peases hädawaewalt eluga. Mõisamaja peaaegu kõigi kõrwaliste hoonetega põles aga, ilma et tulesüttimise põhjus selgeks oleks saanud, maani maha[1].
Muidu nii allaheitlikkude, tallewagaduste teoorjade ootamata wastupanek ajas mõisnikud kõige wihasemasse ärewusesse. Igale poole, kus abiteo wastu tõrkumist ainult kardeti, paigutati sõjawäge, keda talupojad pidiwad toitma, ning keppide ja witsadega sunniti rahwast senist orjuse-iket edasi kandma. Kes wähegi pead tõstis ja suud liigutas, jah, kes uue seaduse nimegi weel suhu julges wõtta, tunnistati mässajaks ja heideti mässaja nuhtluste alla. See kurjast südametunnistusest ja madalast argtusest woolaw kättemaksmise wiha läks nii kaugele, et Tallinnas sellesama aasta heina-kuus hulk Harjumaa talupoegi Anija wallast, kes kuberneri käest uue seaduse kohta ainult alandlikult seletust tuliwad paluma — pealegi oma mõisaherra nõuandmist mööda — mässajatena wangi wõeti ja Wene turul sõjawäe läbi awalikult pool-surnuks pekseti[2]. Palju waljuma nuht-
- ↑ Lähemalt talurahwa rahutustest, nende põhjustest ja Tallinnamaa talupoegade selleaegsest seisukorrast (ametlikkude hallikate järele) minu jutustuses „Mahtra sõda.“
- ↑ Lähemalt minu jutustuses „Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad.“
