— 238 —
teda kümmekond werstagi wankril edasi wiia, aga prohwet lükkas pakkumise kindlasti tagasi, öeldes: „Ma näen oma Issanda pärast heameelega waewa; ka Õnnistegija läks jala Kolgatale, pealegi rasket risti kandes.“
Aga korraga unustas Maltswet oma wäsimuse, ta roidunud kehast käis elustaw wool läbi, ta jalg sai kergema sammu, ta silmad lõiwad läikele. Loode-poolsel taewaserwal oli sabaga täht nähtawale tulnud. Seal leegitses Kõigewägewama tulekäsi ja kirjutas jumalikku tulekirja taewawõlwi peale. Seal säras Issanda imetäht ja kuulutas maailma-põrutawaid asju hirmunud inimeselastele. Saladusline wõim, nõidusline wägi näis haruldasest walgusekehast, mis nagu mõni taewalik wiirastus, nagu teise ilma määratu imemõistatus, nagu hiilguse-kiirteks saanud käsusõna maa ja taewa piiril heljus, usumehe peale maha woolawat, tema hinge wapustawat, tema meeli liikuma panewat. Kuna ta üksisilmi tähe heitlewa wirwendawa walguse sisse wahtis, selle pärani laia, ahnitsewa, neelawa pilguga, mis õndsuse-soniwusesse sattunud inimestel on, liikusiwad ta huuled nagu palwes, ja ta käed, ta raudus käed, tõusiwad pikkamisi ülespoole, nagu tõstaks neid nägemata jõud. Ja siis hakkas ta kõnelema, esmalt tasa, endamisi, nagu unistades, siis healt tõstes, selgele waljule kõlale paisutades:
„Aga teie saate kuulda sõdadest, ja jutud sõjast: katske, ärge ehmatage, sest see peab kõik enne sündima, aga ots ei ole weel mitte käes… Sest rahwas tõuseb rahwa wastu, ja kuningriik kuningriigi wastu, ja nälg ja katk ja maawärisemised on siis mõnes paigas… Aga kõik see on suure waewa hakatus… Siis andwad nemad teid ära wiletsuse sisse ja tapwad teid, ja teid wihatakse kõigest rahwast minu nime pärast… Ja siis saawad paljud pahandud, ja andwad teineteist ära ja wihkawad teineteist… Ja palju waleprohwetid tõuswad üles ja eksitawad palju ära, ja et ülekohus wõimust wõtab, läheb mitmete armastus külmaks… Aga warsi pärast seda wiletsuse-aega läheb päike pimedaks, ja kuu ei anna oma walget, ja tähed langewad taewast maha, ja taewa wäed peab kõigutatama…
