— 413 —
„Oota, Mall, ma tulen koa… Lähme koos külasse… Tunned ehk paremine teed…“ Ja wärisewate näppudega andis ta kõrtsmikule raha.
„Näh, oleksid ka minu juure öömajale wõind jääda,“ tähendas Tihane, sahtlist peent tagasi andes.
„Ole terweks, — katsun mujale sisse soada — wast Seenepalule.“
Nad andsiwad teineteisele sõbralikult kätt. Mall oli juba uksest wäljas, kui Lõhmus, jalgade peal kaunisti taarudes, üle kõrge läwe kobis ja ukse enese järel natuke liig paukuwalt kinni tõmmas. Kojast wälja saades sirutas ta käed otsides wälja, sest pimedus oli ta walguse-helgist tulnud silmadele pilkane. Ta käest hakati kinni. Soojad, lihawad sõrmed lõiwad ta ramme ümber kokku.
„Ära sa komista, Taawet, siin on kiwa!“
Lõhmus laskis ennast tõmmata, talutada, ta ei lausunud sõna. Nad jõudsiwad tee peale ja kõndimine sai korralikumaks. Nüid pani Taawet käe, mille tüdruk lahti lasknud, talle piha ümber. Mall laskis seda sündida. Natuke aega sammusiwad waikides. Taawet tõmbas tüdrukut paar korda oma külje wastu. Läbi takuse teki, mis Malle ülemist keha kattis, arwas Lõhmus seda äritawat, nõiduwat elusoojust tundwat, mis Malle tugew, terwe keha wälja õõgus.
„Mall, kas ehk magad weel wäljas?“
„Tahtsin weel wiimast ööd magada — oli haruldane soe seni — — mis siis?“
„Siis ehk wõid sina mulle öömaja anda… Tahaks hilja õhta enam kedagi tülitada…“
„Kus?… Minu juures lakas?“
„Neh… Ehk oled üksi…“
Taawet komistas, Mall kahmas hoolakalt waba käega ta hõlmast kinni.
„Aidalakas olen küll üksi…“
„Siis ehk läheb —?“
