Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/415

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 414 —

Mall ei wastanud kohe. Nagu peaks aru. Ta käik muutus pikaldasemaks, oli nagu takistatud…

„Aga su naine…?“

„Mul ei ole naist… Niisugusel hulgusel ka weel naine!… Olen nagu lind oksa peal…“

„Waene wees!“

Äkiline tuulepuhang, külm ja märg, paiskas neist üle. Nad liginewad koomale. Taawet tundis Malle sooja pead oma kaela lähedal.

„Olime kord sõbrad, Mall…“

„Olen su peale wahel mõteld, Taawet…“

Nende healed kostawad nagu sosin tuule ja pimeduse seest, nagu õhkamised õhust.

„Siis jah?…“

„Tule!… Aga — ma ajan su enne walget üles…“

Tõnu-Peetri kambri-aken oli juba pime, Kiisal kustutati tuli praegu ära.

Tuul mühises üle wainu. Koerad aukusiwad. Kusgil hirnus hobune waljusti ja kirgliselt.