Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 47 —

wastu wõidelda. Wõitlemine ja enda wäljalaotamine nõuab aga kulusid, nõuab kogumise-paikade juurde-ehitamist, jutlustajate ning muude tegelaste ülewalpidamist, nende arwu rohkendamist, kirjanduse wäljaandmist jne. Aga ka oma lähema isiklise tulu peale oliwad Herrnhuti waimulikud mehed terased waatama, niisama terased, nagu kohalised kirikuõpetajadgi. Nende taskud oliwad kõiksugu andidele ja kingitustele alatasa kutsuwalt lahti, ja kes nende silmas tahtis armu leida, tõusta, lugupidamisele jõuda, see teadis, mis tal teha oli.

Iga aasta pärtli-päewa ajal pidas kohaline diakon ehk „Saksa isand“, kes Paunkülas, Harjumaal, elas, oma aasta-püha. Seda pidustati peaasjalikult annetamise ja ohwerdamisega. Suures wooris sõitsiwad hoolekandjad ja muud jõukamad koguduse-liikmed Paunküla poole oma peameest austama ja teda kingitustega rõemustama. Küll sinna wiidi raha, küll weeti hulga kaupa rahawäärilist tarbewara. Sinna rändas wõi- ja meepütta, seakintsusi ja püilijahu, willu ja linu ning kõike, mis kodust paremat leiti. Muidugi oli teataw osa andeid ka rahwa laiema hulga käest korjatud, ja kes ise pidule ei läinud, saatis oma kingitused teistega pärale. Nii mõnigi annetas ohwrimeelselt Saksa isandale, mida ta kodusel perel, lastel ja teenijatel, oleks tarwis olnud; nii mõnigi maius rändas waimuliku mehe lauale, millest annetaja töötegijad aasta otsa, isegi suurtel pühadel, ilma pidiwad olema.

Ametid wendade koguduses oliwad au- ja ühtlasi auahnuse-ametid. Nende kättesaamine oli waranduse, seisuse ja sugu tingimiste külge köidetud. Hoolekandjaks ja ettelugejaks ei wõinud tegeliku pruugi järele mitte iga aus, usklik ja kirjatundja „wend“ saada, ja „õde“ ammugi mitte. Wennause põhjusmõttest ei hoitud ka selles kunagi kinni. Hoolekandjateks oliwad ainult jõukad ja liht-talupojast ülemal seiswad mehesoost isikud — koolmeistrid, mõisa sundijad, kaupmehed, kõrtsmikud, möldrid, käsitöölised, wallawanemad jne.; kui arwasti mõni liht-talupoeg nende seas istus, siis oli ta tingimata lahtise käega jõukas peremees, ei kunagi waene wabadik ega