— 522 —
käes olewat. Muidugi ei keelanud Gustaw passisid seltskonna ustawale abimehele näitamast. Kui Gawril Iwanowitsch nad ükshaawal läbi waadanud, awas ta oma suu wäga rõemustawaks kuulutuseks. Passid olla praegu weel täiesti kõlbulised, kinnitas ta. Et nad ülepea nii wähese aja peale wälja antud, olla Balti sakste ja nende kuberneri „krutsku.“ Üleüldise riigiseaduse järele olewat iga passi makswuse-aeg terwe aasta, kuna seda aega ministri herra läbi igatahes tarwilikult pikendada wõiwat lasta. Niipea, kui passid ministri herra juurde wiidaks, läheks tema poolt kohe Tallinnamaa kubernerile kõwa käsk, et rahwast, kes ülekohtuselt määratud passi-aja äralõppemise pärast teele ei wõinud minna, ilma takistuseta Krimmi lastaks rännata.
See oli ju õieti armas teade, teade, mida kõik maltswetlased, kellel ju osawõtlik weel oma usuliste kohta ei puudunud, elawa meeleheaga kuulsiwad. Mis muud, kui passid ministeriumisse! Mäherdune rõem nuttes koju jäänud inimestele, kui neile korraga sõnum läheb: „Wõite tulla, üksgi ei wõi teid enam keelata!“ Seda rõemu oli neil igaüks seltskonnast walmis tegema.
Kõigi heakskiitmisel anti siis passid — neid oli kokku peale 120, sest enne Aabram Norti ja Hindrek Selbachi käes olnuid oli Malts’i omadele hiljem lisaks tulnud — Gawril Iwanowitschi hoolele, kes nad warsti külameeste eneste nähes ministri herra kantsleisse ära wiis. Tagasi tulles ütles ta lühidelt ja kräbedalt, nagu ametlikkudel inimestel wiisiks on, oma kähisewa healega:
„Wastu wõetud. Mõne päewa pärast toimetatud!“
Aga nii libedasti ei pidanud ka see wanger ametlikkudel teedel weerema. Ikka jälle jäi ta mõne kiwi wõi kännu taha seisma.
Kui äratähendatud „mõned päewad“ mööda oliwad ja Gawril Iwanowitsch jälle kord kantsleist tagasi tuli, tõi ta paha uudise kaasa, et lugu muidu ei minna, kui olgu iga passi tarwis neljakümne-kopikane stempelpoogen. Milleks seda waja olla, seda seletas ta ka, aga nii sügawalt, et külamehed sellest muud aru ei saanud, kui et stempelpoognaid tar-
