— 632 —
„Mis muud, kui kingad jalga! Korrapäralised ummiskingad tugewast pastla-nahast. Ega siis maantee kõwadust ja kiwide terawust suurt tunda ole.
Öeldud — tehtud. Jaan sepitses lehmadele kingad walmis, aga ega neid kohe jalga antud. Enne pidiwad paljajalu käima, kuni jalad walusad, ja siis jalad kinni!
Kõik oleks muidu hea olnud, aga kingadel oli wäike wiga: nad ei aidanud lehmade jalgu tõsta. Enne hakkas päits, siis ka punnik edasimineku wastu tõrkuma. Kõik manitsused ja meelitused ei aidanud midagi. Wiimaks paniwad Tartu eel niisuguse streigi toime, et Lauri pere kummwanker woorist maha kippus jääma. Ei olnud midagi parata — Jaan pidi nad teel ostjale ära müima, kes neist weel wähem hinda maksis, kui kodused tahtjad.
Ilma punniku ja päitsuta edasi minnes, pühkisiwad Lauri rahwas silmi. Aga mitte narri hinna pärast. Nad oliwad kaks liiget oma perekonnast kaotanud — ennäe sellepärast!…
Esiotsa oli weel midagi leiwakotis ja lähkris; esiotsa oli weel pungas, millega neid ikka uuesti wõis täita, ja esiotsa oli seda täidet weel tee äärest saada. Sellest siis tuli, et ühised sööma-ajad tee ääres halja muru peal wõi rohelise metsa all, milleks suguwõsad ja sõpruskonnad ringideks ühinesiwad, üsna rõemsad oliwad, iseäranis noortele inimestele. Küll algas iga sööma-aeg tõsise, pühaliku palwega, lõppes aga sagedasti seda lõbusama naeruga. Küll mõlkusiwad mõtted raskuste peale, mis weel ees seisiwad, aga teekonnal pidi ometi kord lõpp olema, mis kõik waewa ära tasus — miks siis liiasti muretseda! „Ohka, mis ohkad, aga wahel naera koa!“ sai Wikerpuuri Aadu üteluse järele elurõemsamate wäljarändajate juhtsõnaks. Needsamad toiduwõtmiseks tekkinud ringid jäiwad ka ööseseks puhkamiseks kokku. Magati muidugi lageda taewa all, wanade kasukate, kuubede ja waipade sees, külje ja peaaluseks käpu-täis rohtu ja puu-oksi. Nagu werstapikune elurikas küla, milles poolteise sülla pikuste „laanitsatega“ katuswankrid hooneteks oliwad, tekkis igakord tee äärde, kui woor peatama jäi. Täna-
