— 68 —
lahku ja poetasiwad endid õemehe ümber kokku; Mikk ja Elts andsiwad talle, kui Anu lapse oma sülle wõtnud, wanemate selja taga kätt ja tegiwad talle eneste wahel ruumi. Elts, wallatu tütarlaps, tõmmas teda koguni kõrwalestast ja küsis tõsisel näol, aga naerwal suul sosistades: „Kellele sa täna Tihase juures kere peale andsid?“ Ja Mikk kohendas oma tumedat nägu niikaua, kui see üsna lahke kuma sai, ning Taaweti küsimise peale, miks siis lugemine weel peale ei hakka, kostis ta isewärki urisewa üminaga, Maltswet oodata wist nii kaua inimesi, kuni maja lõhki aetakse ja mõni surnuks pigistatakse — see kaswataks palwemehe kuulsust… Õnn muidugi Mikule kui ka Elsele, et isa nende üleannetumaid tähendusi ei kuulnud! Taawet aga muigutas pilkawalt suud ja äigas äia selja taga paitades üle Else kullakarwalise siidipea.
Nüid pööras wõeras mees, kes pererahwaga magusat juttu westnud, ümber, ja sammukest lugemise-laua poole astudes, laskis ta pilgu tihedasti täidetud kambrist üle käia ja siit läbi ukse pool-pimedasse tuppa tungida, kus kogudus, pea pea külles kinni, nagu must liikumata müir paigal seisis. Ainult mahasurutud aukartlik sosin ja üksikud ägawad ja ohkawad healitsemised rüsina seest lasksiwad märgata, et sel müiril elu sees oli, et siin wisad, kannatlikud inimesed täis ihkawat põnewust midagi ootasiwad, mis neid pidi igapäewasest hallist ühtlusest üle tõstma, igapäewast muret ja waewa unustada aitama, mis neile pidi lootusi jagama tulewiku kohta, tröösti ja tuge tooma edasielamiseks kuni paremate põlwede tulekuni.
Laua peal põlesiwad puulühtrite sees kaks kaunis jämedat raswaküinalt. Nende kollakas, weniwalt loitew walgus langes täie kumaga Juhan Leinbergi peale, kui ta tõsiselt ja rahulikult laua taha astus ja nagu jutusumina waikimist oodates ühe käe Piibli, teise lauluraamatu peale toetas ning silmad kindla, mõtlewa waatega rahwakogu peal laskis puhata.
Maltswet wõis paar aastat peale neljakümne wana olla. Poole pea wõrt suurem kui tema ümber seiswad keskmise kaswuga mehed, awaldas ta oma tugewa, täidlase koguga, oma wõlwitud rinnaga ja sirge, kindla olekuga jõudu,
