— 692 —
„Ei,“ helistas Anu kellukest edasi, „ma olen nüid ilmalaps nagu sinagi!“
„Jumal hoidku! Kes su siis hukka ajas?“
„Eks ikke need prohwetid!“
Lõhmusele ei tulnud seepeale muud midagi meelde, kui tegi talle pai nagu lapsukesele.
Näis, kui õnnistaks ta teda patuteele astumise eest…
Mõni hea nädal läks mööda, siis hakkas Anu meelest olema, nagu poleks majas kõik endises korras.
„Kas sa’s enam kõrtsis ei käigi?“ küsis ta ühel päewal mehe käest, kui asi juba liiale kippus minema.
„Ei. Ma hakkasin jälle natuke maltswetiks.“
„Kui kauaks siis?“
„Nii kauaks, kui wõlad tasa. Wõib olla, ka kauemini.“
„Mis tarwis?“
„No, wahel wõiksid jo ikke lonksu wõtta!“
„On sulle jo nii armas.“
„Naine weel armsam…“
Nüid silitas Anu Taaweti pead. —
Nende elujärg kosus kewade poole nõnda, et nad Wikerpuuri koormat ühe sööja wõrt wõisiwad kergendada. Nad kutsusiwad ema eneste juurde. Warsti sai Aadu perekond ka Marist lahti, kes ühe Samruki eestlase majasse tüdrukuks läks.
Kiisa eit oli murtud inimene. Mehe ja kolme lapse surm mõne wähese kuu jooksul, kõik tema usuliste lootuste nurjaminek Kanaani asjus oliwad ta waimliselt ja kehaliselt ära murinud, temale haua mitme aasta wõrt korraga ligemale lükanud. Tema muidu nii liikuwa suu ees rippus nüid enamisti lukk; ta armastas üksi olla oma surnutega ja oma Jumalaga, kes heaks arwanud, tema wastu nii kare olla, ja kui ta wahel juttu tegi, siis awaldas ta täis wäsimust ja tüdimust sagedasti soowi, Mihklile ja Mikule, Tiinale ja Jürile peatselt järgi minna.
Rõemline, lootusline õhuring, mis teda ühe kui teise wäimehe majas ümbritses, ei näidanud temale meeldiwat. Ta
