Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/694

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 693 —

raputas oma wanema tütre muutunud oleku üle arusaamatalt ja mitte ilma laituseta pead, kui ta ka teda tõsisemalt noomima ei tikkunud, milleks tal nähtawasti sisemine rammu puudus. Linnas elades, hakkas ta warsti ühe inimesega seltsima, kellel umbes needsamad tüdimuse-tundmused ja peasemise-soowid oliwad kui temalgi. Ta käis sagedasti Madis Kirsipuu pimedal naisel külaliseks, kes nüid jälle terwe ihuga, aga tühja, haiglase hingega nurgas istus ja sukka kudus.

See waeneke pidi nüid päewad otsa Jumala üksinda olema, sest Madis, tema ainus kaasaline, käis wahetpidamata wirgasti tööl, et oma punga tühemusi täita. Pimeda inimese wiimane ajawiitlik meelejahutus, teiste inimeste kuuldaw selts, oli Maielt seega ärawõetud. Peaaegu terwe päewa oli ta ka kõrwal elawatest Tatari naabritest, nende healekõlast ja kõndimise-kõbinast ilma. Seejuures kannatas ta sagedasti tühja kõhtu, puuduliku toitmise nõrgestawat tundmust. Tema haiguse käest peasenud, ärakurnatud keha nõudis tungiwalt rohket ja rammusat rooga. Selle asemel pidi ta terwe päewa kuiwa leiwa ja wähese külma kõrwasega leppima, mis Madis talle hommikul laua peale jättis. Madis kaebas suure rahakulu üle, mis neilt kõige kitsamat kokkuhoidmist nõudwat, ning teiseks polnud ju ka kedagi, kes sooja sööki oleks keetnud wõi küpsetanud.

Tuli Kiisa eit Maie waatama, siis istusiwad mõlemad, sukawardad näppude wahel, tundide kaupa üksteise wastas, kurtsiwad endi igawust ja tüdimust, walasiwad rohkesti pisaraid ja rääkisiwad palju surmast. See kurbtuse jagamine oli nendele trööstiks ja lahutuseks. Kui nad üksteisest lahkusiwad, oli mõlemate süda kergem ja meel lahedam. See kestis nõnda kuni kewadeni. Siis asus Madis naisega maale elama. Sest nüid algas eestlastel kibe koha-otsimine, millest Kirsipuu kõrwale ei tahtnud jääda.

Kewade tuli ja tilgutas õnnetumate Eesti asujate haigete südamete ja mõrudate meelte peale parandawat, lepitawat palsami. Sest sügisene kõrbe, mis neile oma trööstita tühjusega jälestuse peale ajanud, muutus nüid nende silmade all haljendawaks lagedikuks. Nad nägiwad rohtu kaswama,