— 694 —
oraseid wõrsuma, wiljapuid aedades lehte minema ja õilmesse lööma, ja see tähendas leiba! Krimmi pind soetas ometi midagi, mis inimesele ja loomale lootust elu peale andis!
Mõisnikkudega kalja kahasse tehes, oli eestlaste käsi halwasti käinud, seepärast pöörasiwad nad kewadel jälle kroonu poole ja palusiwad endile sellelt maad. Antigi meestele jälle saadawal olewate kroonumaade kirjad jälle kätte, mispeale nobe otsimine ja walimine algas. Kohtade waatamas-käimine, iseäranis kaugemal, oli nüid see läbi kergendatud, et paljudel hobused ja wankrid oma käest oliwad ja kõigil aega küllalt.
Maakuulajate poolt minewal aastal waadatud paikadest oliwad paar sündsamat waheajal juba teiste asujate kätte läinud. Nõnda Tokultschaki ja Dshurtschi külad. Esimeses elas koguni salk sugurahwast — Liiwimaa eestlased Kodawere kihelkonnast, Alatskiwi wallast.
Kuda oliwad need siia saanud?
Lugu oli järgmine.
Kui esimene Tallinnamaa wäljarändajate seltskond Hindrek Selbachi ja Gustaw Maltsiga 1861. a. suwel Peterburis Jegor Antonowitschi ja Gawrila Iwanowitschi käest rändamise-tarkust oli õppimas, käis nende juures üks Hindreku nimeline Kodawere mees, üks neist Liiwimaa saadikutest, kes talwel enne seda ühes Tallinnamaa meestega keisrile asumaa asjus palwekirja ära oliwad andnud. Teatawasti tahtsiwad nad tol ajal Samarasse rännata; nende palwekiri lükati aga, sest et see mõisnikkude peale kaebtusi sisaldas, tagasi, ning saadikud ise läkitati Peterburi linnapealiku käsul wangitapiga kodumaale.
Nimetatud Hindrek nüid, kes Peterburis wist jälle wäljarändamise asju oli ajamas, leidis sealt Tallinnamaa sugurahwa üles ja sai Gustaw Maltsi käest Krimmi asumise-tingimiste üle teateid, ühtlasi kuuldes, et nemad, Rannawalla seltskond, juba teel Krimmi poole ongi.
Kohe läks Hindrek koju tagasi, korjas wäljarändamise-himulised kokku ja juba selsamal sügisel mindi Krimmi poole teele. Wooris oli umbes paarkümmend perekonda.
