— 728 —
Endistest Eestimaa teorentnikkudest, wabadikkudest, sulastest, iseäranis nende järeltulewast põlwest, on Krimmis kapitalistlisel arenemise-teel iseseiswad põllupidajad ja krundiomanikud saanud, kes oma aastaseid sissetulekuid tuhandetega loewad. Endistest peksetud, piinatud, wäljaimetud tööorjadest ja nende lastest on tööandjad saanud, kes nüid ise proletarliste tööjõudude najal endid rikastawad. Nende suure ja raske töö teewad wäheste koduste teenijate kõrwal iseäranis Wäike-Wenemaa rändawad põllutöölised ära, need maawaesed Wene talupojad, kellele kuulsa „priiusega“ hingemaa nime all põline nälg osaks anti. Need inimesed, kellel elamiseks wähe, suremiseks palju, ilmuwad kewadel nagu kihulaste-parwed Tauria lagendikku, et oma ainust wara, endi tööjõulisi liikmeid, leiwa ja palga eest neile müia, kellel wõimalus olnud, kõigi töötawate käte päralt olewast emalikust maapinnast teatawat osa endale „päriseks“ omandada…
Muidugi ei käinud ja ei käi mitte kõigi Eesti asunikkude käsi nii hästi, nagu neil, kes parajal ajal kroonu maad märkasiwad wõtta wõi eramaid osta. Pärast Türgi sõda alatasa kerkiwad rendihinnad ja kümnese-tingimised ei lubanud nii mõndagi neist jõudu koguda, nõnda et ühed 1872 aastal, mil kodumaal Kaukasiasse rändamine liikwele tõusis, kui ka hiljem kah sinna asusiwad, kuna teisi, nende seas ka pärismaa-omanikka, hiljem Amerikasse wälja rändas. Praeguste Krimmi rentnikkude seas on jõukaid märksa wähem kui kehwapoolseid. — —
Nende wäheste Eesti sisserändajate hulgas, kes Krimmis põlluharijateks ei hakanudgi, oliwad mõnede wallaliste inimeste kõrwal, kes linna teenima jäiwad, ka Taawet Lõhmus ja Aadu Wikerpuur.
Esimene töötas aastat kolm Wene meistri juures, siis oli ta ameti ja ameti kõrwal Wene keele niiwõrt ära õppinud, et ta „oma käe peale“ wõis hakata. Iseseiswa tõllasepana, wäikeselt algades, ehitas ta paari õpipoisi ja ühe selli abil mõne aasta Simferopolis Krimmi lineikasid, britschkasid ja tatschankasid, siis asus Sewastopolisse, kus tal õnneks läks,
