— 729 —
wana, hea nimega tööäri, mille senine jõukas omanik rahupõlwele asus, tulusa kaubaga ära osta.
Sest Taawet Lõhmus oli tööandjana warsti wäikeseks rahameheks saanud. Kuna ta selli-põlwes, kõige usinuse ja osawuse peale waatamata, ainult nii palju oli teeninud, et ta ennast ja oma perekonda lihtsal wiisil wõis toita ja katta ning ükshaawal mõnda tööriista tulewiku tarwis muretseda, kogus talle meistripõlwes juba esimese paari äriaastaga nii palju kalitsasse, et Seenepalu Andrese wõlg tasa sai ja talle esimene hoiusumma wäärtpaberina kappi sigines. Kolm, neli järgmist aastat tegiwad talle juba wõimalikuks, nimetatud tõllasepatöökoda Krimmi elawas sadamalinnas omandada.
Ja seejuures oli Lõhmuse perekond wiimase seitsme aasta jooksul kolme toidu- ja riidenõudja poolest kaswanud, kuigi nende nõuded esiotsa weel suured ei olnud. Nagu oleks lõunamaa pehme, soe kliima Taaweti ja Anu abielu kohta sigidust annetades mõjunud, lõppes korraga pikk waheaeg, mis wigase käega Juku sündimisele järgnenud, ja Anu hakkas mehele iga paari aasta takka warrude-rõemu walmistama. Poisi järele tuli tüdruk, tüdruku järele jälle poiss, ja kõik terwed nagu purikad, ning kõigil oma kümme seaduslist sõrme käe, kümme korrapäralist warwast jala otsas! See oli rikkus, mis Juku paar puuduwat näpukest ohtrasti ära tasus. Nagu näis, oli taewataadi meelepaha isa Lõhmuse pikkade näppude üle sest saadik lahku löönud, kui Lõhmusel enam tarwis ei olnud, neid keelatud kombel wälja sirutada…
Jooma-kiusatusega sai meister Lõhmus seda kergemini toime, mida jõukamaks ta läks, mida täiem ta ümarguseks kosunud kõht oli. Ta täis trahteris, nagu teisedgi meistrid, napsitas ja weinitas ka kodus, nagu muudgi ausad linnapapad; aga ta ei sattunud enam ööde ja päewade kaupa järgemööda mülkasse — ka seda polnud tal enam tarwis…
Suur oli Anu ema imestus, et Jumal inimestele, kes temast wäljagi ei teinud, õnne ja wara jagas. Mida enam wäimees sellisid ja õpipoissa töösse wõttis, seda suuremaks kaswas ta sissetulek, ja kõik ilma palweta, ilma sagedase
