tavam kui ükski muinasjutt. Keegi ei aimanud, kui hirmus raske on mõnikord öelda, kus lõpeb tõelikkus ja algab muinasjutt. Ehk polegi inimese elus tõelikkust, vaid kõik on ainult muinasjutt? Või kui see tõelikkus on olemas, ehk seisavad siis lapsed temale oma kohutavate muinasjuttudega palju lähemal kui täiskasvanud oma üleoleva muigega neile lihtsaile õudustele?
Aga Indrek ja Kristi ei murdnud kahekesi olles kauemat aega nende küsimuste kallal pead, sest neil algas nagu oma muinasjutt, milles polnud midagi õudset, vaid ainult sinetavat unistust, nagu peaks taevas langema neile kahele, kõnnitee raagus puudele, majadele, möödasõitvale voorimehele ja tema hobusele, vastutulijaile ja möödaminejaile, kogu linnale. Isegi hääled ja kõlad looruvad nagu millessegi pehmesse ja sumedasse. Kuhu nad lähevad, mida nad otsivad ja millest nad räägivad? Ah, muinasjutus ei või kunagi teada, kuhu keegi läheb või mis temaga võib sündida. Muinasjutus on nõnda, et mine kuhugi või seisa üsna paigal, ikka sünnib sinuga midagi olematut.
„Kus me oleme?“ küsis Kristi äkki.
„Lähme edasi,“ vastas Indrek, nagu oleks tal kõik selge.
Nad läksid jällegi, pöördudes tänavanurkadel kord ühele, siis teisele poole. Aga kui nad viimaks jõudsid puiesteele, paistis eemalt mingisugune suur rahvasumm, mis köitis nende tähelepanu. Nad lisasid sammu, et jõuda lähemale.
„Tähendab, koosolek lõppes juba ära,“ ütles Indrek.
„Tähendab, et lõppes,“ kordas Kristi nagu nõrk vastukaja.
„Nojah, muidugi, kipub juba pimedaks minema,“ lisas Indrek seletuseks.
„Jah, juba kipub,“ kordas Kristi ja Indrek tundis teda enese ligi.
Nõnda astusid nad rahvahulgale silmnäos järele. Ja äkki oli hiljutine unistavus nagu peoga võetud puilt, inimesilt, majult, tänavailt, kogu linnalt tema ähmaste kaugustega. Kõik oli muutunud tumedaks, süngeks, nagu kurjakuulutavaks. Sünged olid inimeste
