raalselt, nagu oleksid lein ja kurbus, valu ja vaev äkki kaotanud kõlbliselt kasvatava mõju. Kuid need, kes olid ilmas kaua elanud ja inimese vooruste ning pahede üle järele mõelnud, arvasid, et leina ja kurbusega kordub sama lugu, mida on tähele pandud rõõmugagi: teda ei jätku kõigile siinilmas. Vaesed ja rõhutud olid seekord oma kätte kiskunud mitte ainult kogu linnas ja maal saada oleva leina ja kurbuse, vaid ka kaasleina ja kaaskurbuse, nii et rikastel polnud ka kõige paremal tahtel kusagilt võtta tsipakestki ei leina ega kurbust, ei kaasleina ega kaaskurbust, ei põrmukestki lihtsat inimlikku kaastundmustki.
Niisugust pöörast puudust pidid noil päevil kannatama rikkad vaeste pärast, kes olid oma ahnuses eneste kätte kiskunud kõik need vooruslikud tundmused. Oli arusaadav, kui ilma jäeti need, kes olid tapnud või kes olid käskinud tappa, sest neil poleks praegu niikuinii aega leidunud ükskõik millise kaastundmusega jännata, pidid nad ju kartma, et tapmisele võidakse vastata tapmisega, purustamisega või põletamisega, nii et neil oli ainult üks mure: hoida sõjariistad kõvasti peos ja olla valvel. Aga ilma jätta kaastundmusest need, kes polnud ise tapnud ega käsutanud ka teisi tapma — see oli kõige julmem vägivald inimeslikkude õiguste vastu. Ometi sündis see lausa päeva ajal ja kõik kinnitasid — selline on revolutsioon.
Aga juba järgmisel päeval võisid kõik näha ja kuulda, et revolutsioon on ka teissugune: sündmused lasksid veel kord pöörase kukerpalliga paista, kui muutlikud on selle ilma rõõm ja mure. Vaesed polnud veel õieti saanud leinama hakatagi, sest kõik polnud veel jõudnud omakseid surnukuuridest ja haigemajast üleski leida, ja rikkad polnud veel õieti rõõmu maiku suhu saanud, kui jõudis teade, et kõigile on kuulutatud vabadus ja inimeslikud õigused, isegi neile, kes on surnud, ainult kahju, et nemad on juba surnud ja ei saa enam kasutada neile määratud õigusi ja vabadusi.
Nüüd oli jällegi vaeste käes kord rõõmutseda ja rikastel põhjust muretseda, nii et kõik võisid otse ise-
