Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/180

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuuri ja alles sealt toonud proua Kuusik ta ära oma juurde, sest ta leidnud ajalehest sõnumi, mis ajanud talle hirmu peale. Kirjamapi, mis tal kaasas olnud, paneb ta puusärki ühes, et tal oleks pisutki seltsi mulla all. Aga kui Indrek tahaks enne neid raamatuid vaadata, sorida, siis olgu nii lahke. Selle vastu pole vanaproual midagi. See isegi meeldiks talle, kui keegi tunneks kadunu vastu kuidagi huvi. Nõnda siis võttis ta kadunu kõrvalt kirjamapi ja pani selle Indreku ette lauale. Küünlad põlesid, aknad olid avatud aeda, kust paistsid tuules liikuvad ähmased puuoksad valgushelgil ja kostis vahetevahel kasside inetu läbilõikav kisa, nagu kiputaks kellelegi kõri kallale!

„Rojud, rikuvad teised surnu rahu,“ ütles vanaproua kurtvalt kasside kohta. „Aga nõnda see siin ilmas on, et kui saadki inimestest lasi, siis on sul loomad oma kisaga kaelas. Oleks veel kevadegi, aga on ju sügise, varsti tali, et need, mädandid, peavad ka alati ühtesoodu lõugama.“

Indrek võttis ühe raamatu teise järele nahkpaunast välja, luges nende pealkirju, vaatas sisukorda ja lehitses siit-sealt. Proua samal ajal jätkas oma jutustust:

„Kadunu ise küll armastas kasse kuulata siinsamas akna all. Mitu korda ta ütles mulle, muidugi naljatades, et kusagil ei karju kassid nii ilusasti kui siin. Aga kuuvalget ta ei armastanud, tema tahtis, et kassid karjuksid pimedas, üsna pimedas. See oli vist sellepärast, et ükskord tema tahtis mind omale, ise istus just siinsamas akna all ja kassid karjusid pimedas aias. Puhus vali tuul ja raputas hirmsasti puid, nii et oksad peksid vastu akent. Siis ta rääkiski sellest. Ja sellepärast ta neid meie aia kassegi armastas. Tuletavad noorust meelde, ütles ta. Aga ta polnudki siis enam nii noor, kui ta sellest rääkis, nii neljakümne ümber. Mina ei olnud siis nõus, tahtsin järele mõelda, aga tema teist korda enam rääkima ei hakanud. Kassid karjusid küll vahel, kui ta siin akna all sõi, aga tema ei rääkinud — niisuke oli see kadunu. Alles tänavu suvel tuletas teine seda meelde, sest, ütles ta, nüüd on vabadus tulemas, nüüd võib sellest rääkida. Nüüd võib hakata kõike te-

180