„Jänes,“ naeris Voitinski.
„Ei, vaid koer, oma koer. Tähendab, ei suutnud koera hundist eraldada, niisugune on kultuurilise inimese silm. Aga mis te arvate, kui koer oleks minu asemel seal seisnud, püss käes, ja kui mina oleksin võserikus roomanud, kas ta oleks tundnud, et see olen mina, mitte hunt. Või oleks ta ka minu maha põmmutanud, nagu mina koera?“
„Jumala eest, ei oleks,“ arvas Voitinski.
„Koer oleks mu kas või versta maa tagant tundnud.“
„Jumala eest, versta maa tagant!“ kinnitas Voitinski.
„Näete siis, milline vahe on kultuurilise inimese ja koera vahel,“ lõpetas Slopašev oma seletuse.
„Väga suur vahe, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
„Issand jumal, miks siis ei ole suur!“ hüüdis Slopašev, nagu peaks ta vastu vaidlema. Tõepoolest tahtis ta aga oma väidet aina käegakatsutavamaks teha. „Vaadake meie ajalugu: Seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda. No öelge nüüd ise, Ivan Vassiljevitš, sest teie olete ju haritud inimene, olete ülikooli lõpetanud, olete noorsugu õpetanud ja selle kasuliku tegevuse eest aumärke saanud; öelge nüüd, kui küsib teilt minusugune kasutu tõbras: kas koer võiks heast paremast äkki unustada, et tema on koer, kui tema oleks haritud, nii et lõpetaks ülikooli?“
„Kuis nii koer lõpetaks ülikooli?“ küsis Voitinski arusaamatuses vastu.
„Noh, ütleme, et oleks niisugune koerte ülikool,“ vastas Slopašev ja jõllitas sõbrale üle laua vastu.
Voitinski hakkas naerma, naerust köhima ja alles natukese aja pärast sai ta läbi häda vastatud:
„Aleksander Matvejitš, teie olete mu sõber, mu ainuke õige sõber ja haritud inimene, aga ometi olete inimesepõlgaja, ärge pange pahaks, suur inimesepõlgaja.“
157
