„Aga näe just mina olen see mees, kes sulle seda keelab: mina, Tigapuu, eesnimega Karl.“
„Sa oled aru kaotanud, Karl Tigapuu!“ hüüdis Indrek, püüdes nagu naljatada, aga Tigapuu jäi endiselt tõsiseks ja ütles:
„Tähendab, sa tahad ikka seda suust välja ajada?“ Ta jäi Indreku ette ähvardavas poosis seisma ja vahtis talle põrnitsedes näkku.
„Jah, ikka laulan ma Midli-Madli, Kidli-Kadli, kui see mulle meeldib,“ vastas Indrek.
„Isegi selle keelan ma sulle ära, kas kuuled?“
„Kuidas sa seda teed, ma tahaksin teada?“ küsis Indrek.
„Ah kuidas?“ küsis Tigapuu vastu. „Vaat’ nõnda!“ ja ta pistis rusika Indrekule nina alla.
„Saad pähe, kui rusikaga tuled,“ ütles Indrek.
„Igal pool pole lauaklapid lahti,“ muigas Tigapuu.
„Igal pool leidub midagi, millega sinule pähe anda,“ vastas Indrek.
Viimaseid sõnu kuulis härra Ollino ja küsis naljatavalt:
„Kellele see Paas seal riide taga jällegi pähe annab?“ sest kõnelus sündis all suures toas eesriide taga.
„Ikka Tigapuule,“ vastas Indrek, „sest tema tükib rusikaga minu nina alla, kui mina laulan pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“
„Ära valeta!“ hüüdis Tigapuu vihaselt.
„Miks sa nii kuri oled?“ küsis Ollino Tigapuult.
„Paas valetab!“ hüüdis Tigapuu.
„Mis sest siis on, et ta valetab,“ arvas Ollino. „Meie kõik valetame vahel.“
„Vale ja vale vahel on vahe,“ seletas Tigapuu. „Mina ei valeta niisuguses asjas kunagi. Kui olen midagi teinud või öelnud, siis julgen seda ka omaks võtta.“
„Mis see Paas siis ütles?“
„Küsi temalt eneselt.“
„Ei. Paasi ma ei usu, sest tema valetab, nagu sa ise ütled. Sellepärast ütle sina.“
183
