ütles ta: „Väga hea. Nii siis Paas. Selle nime kirjutan omale taskuraamatusse. Esimene nimi püha Pauluse reisidelt. Nii, nii, väga kena… Paas… Mm… Paas — Pae või Paas — Paasi, kuis muuta, käänata, väänata?“
„Paas — Paasi,“ ütles Indrek.
„Väga hea,“ ütles õpetaja. „Paas — Paasi… Ka selle tähendan raamatusse, siis ei tule eksitust… Paas — Paasi. Tähendab, kui kivi, siis paas — pae, aga kui inimene, siis Paas — Paasi. Inimese hoiame kiviriigist lahus. Aga mis te arvate, kas Paasi ja pae vahel on väga suur ja sügav vahe, see tähendab — inimese ja kiviriigi vahel? On suur vahe või ei ole, mis te arvate? Priimus!“
Priimus arvas, et on, sest üks on elus loodus, teine surnud.
„Aga ka inimene võib surnud olla; kuis öelda siis, Paas — Paasi või Paas — Pae? Paas, te pole veel surnud ja seisate oma nimega kiviriigile nii lähedal, mis teie sellest asjast arvate? Kas on Paasi ja pae vahel vaks või süld, mis? Tahaksite teie, et te nime käänataks või väänataks: Paas — Pae, nagu oleksite kivi või muld?“
„Mul ükskõik,“ ütles Indrek.
„Aga ehk mäletate kirja sõna, mis ütleb, et teil on õigus, kui olete valmis olema Paas — Pae, sest inimene seisab kivile ja mullale nii lähedal?“
„Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,“ ütles Indrek.
„Õige! Mullast oleme võetud ja mullaks peame saama. Mullaga algame ja mullaga lõpetame. Paas — Pae on vägevam kui Paas — Paasi. Paas — Pae seisab igavesele lähemal, sellepärast. Paas — pae sarnaneb rohkem jumalale kui Paas — Paasi. Paas — Pae oleks nagu rohkem jumala nägu kui Paas — Paasi. Paas — pael on jumalaga suurem osasaamine ja sugulus kui Paas — Paasil. Paas — pae mõistab rohkem jumalat kui Paas — Paasi. Paas — pae, Paas — Paasi.
