Üks suure tähega, teine väiksega. Suurega väiksem, väiksega suurem…“
Õpetaja jäi vait ja mõtles. Natukese aja pärast võpatas ta ja virgus.
„Nõnda siis — püha Pauluse teekonnad, retked, matkad, reisid, reietused, jalutused, kelgutused. Õige! Kus me lõpetasime? Paas seletas meile, mis on kresku. Aga kelguni me veel ei jõudnud, kelguni veel mitte. Ütlesime ainult: kelk pole regi, kelk pole saan, kelk pole kresku. Aga mis siis on kelk? Kelk pole lauatükk, millega liugu lastakse, kelk pole ka ranits ega raamatupakk, kuigi ka nendega võib mäest alla liugu lasta, vaid kelk on väike saan, regi või kresku. Aga mis siis on kelkama? Mitte kelgutama, sest see tähendab just kelguga sõitmist, vaid kelkama. Kas võib öelda, et Paulus ei läinud reisima, vaid kelkama?“
Nõudis pikki arutusi, enne kui õpetaja jõudis otsusele, et Pauluse teekonnad polnud kelkamised. Selle leitud tõega tund lõppeski. Ja kui kell helises, tõusis vanamees istmelt, sulges testamendi, pistis ta kaenlasse ja ütles:
„Tuleval korral lähme siit edasi, ikka ühes püha Paulusega, kelkame temaga kaasa, sest tema on sõnakas mees, teda maksab kuulata… Soo, kahte ma teist juba tunnen — priimus ja Paas. Mõlemad P-ga, kõvaga, sest eestlasel on ikka kõva ees, eestlane on kõva rahvas.“
Nõnda lahkus ta klassist ja nimeks pandi talle Kresku. Sellega ta jäigi. Aga järgmises tunnis polnud enam juttu ei kreskust ega kelgust, vaid Jeruusalemmast, Õlimäest, Surnumerest, Egiptusest, püramiididest, pühast härjast ja Niiluse mudast, mille paksuse järele võib arvata maailma vanadust.
„Ja teate, lapsed,“ ütles ta, „asi on väga imelik, sest mudamõõtjad kinnitavad, et Niiluse muda olevat vanem kui maailm ise. Mõtelge ometi: Niiluse muda vanem kui maailm. Aga siis peab ka Niilus ise vanem olema kui maailm. No mis te ütlete selle kohta? Sest
321
