kui palju on maailmaloomisest aega ära? Kes teab? Priimus! Paas!“
Kumbki ei teadnud kui mitu aastat tagasi loodi maailm. Kogu klass ei teadnud seda tähtsat asja.
„Mina ka ei tea,“ ütles õpetaja nukralt. „Ei tea, ei mäleta, vana pea ei hoia enam kinni. Aga küllap sest nii mõnigi hea tuhat aastat ära saab, nii oma viis kuus või veelgi rohkem. Kindlat arvu on ju raske leida, pisut raske jah, armsad lapsed. Ma mõtlen nimelt aega, kus tuli esimene inimene, see Aadam. Mitte vana Aadam, vaid lihtsalt Aadam, see Kaini ja Aabeli isa, esimese mõrtsuka isa. Esimene inimene ja esimene naine, ja kohe sigitasid ja sünnitasid nad kahekesi mõrtsuka. Oleksid võinud pisutki kannatada, aga ei, muud kui mõrtsuka. Aadam ise ei tapnud, aga sigitas poja, see tappis. Poeg tappis! See sünnib ka meiepäevil nõnda, et isa ei tapa, ajab muidu läbi, aga poeg ei aja… Nii siis: sest saadik, kus tuli ilma esimene inimene, on kerge maailma päevi lugeda, sest maailma päevad käivad ühes inimese päevadega, ja kui inimene loeb oma päevi, siis loeb ta ka maailma päevi. Ja sest pole ühti, kas keegi on sigitanud mõrtsuka või on ta ise mõrtsukas, ühesuguselt käivad kõigi elupäevad, liiatigi sel vanal ajal seal Eedeni värava taga, kus polnud veel võllaid. See on nõnda inimesega. Aga kuis teha nende maailma päevadega, mis olid enne inimest? No vaadake, lapsed, neid päevi arvataksegi Niiluse muda järele ja nõnda ongi leitud, et muda on vanem kui maailm, s. t. kui inimene, nii et see käib kirjasõnaga ilusasti kokku: enne muld, siis inimene, sest muidu poleks ju jumalal olnud võimalik inimest mullast teha. Enne igavene muld, siis alles igavene inimene. Kui kaua see igavene muld on elanud, seda ei tea vististi keegi, armsad lapsed. Ja kuigi jumal teaks, siis ei ütle ta meile surelikkudele seda kunagi. Aga kas temagi teab? Kas võib üks igavene teisest igavesest midagi teada? Mis on igavene? Kes teab? Priimus! Paas! Teie ei tea? Mina ka ei tea. Vana pea ei hoia enam kinni, niisugune häda on ini-
