küll süüa ja kütab toa soojaks, aga raha ei anna. Laseb osta paberossi, aga mitte õlut ja viina.“
„Tahate, ma lasen tuua, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Indrek.
„Kristus on surnust üles tõusnud, kui see võimalik oleks,“ vastas Ivan Vassiljevitš otse sisemise erutusega.
„See on võimalik,“ ütles Indrek ja tõi õlle. „Aga see on liiga külm,“ hoiatas ta.
„Külm ongi hea,“ vastas Ivan Vassiljevitš ja sirutas käe pudeli järele. „Külm õlu ja kuum leil — jumalik!“
Ta istus lava kõrgemail astmeil ja jõi, kuna Indrek talle klaasi kallas. Jõi lonks-lonksult, nagu maitseks ta nõnda kõige parem või nagu talitaks ta nende näpunäitel, kes ütlevad, et ka vähese alkoholiga võib enda uimastada, kui teda võtta tasapisi, näiteks läbi õlekõrre.
Kui õlu lõpuks joodud, heitis ta uuesti lavale ja tahtis vihelda, tublisti vihelda, mitte nõnda, nagu esiti. Pidi uut leili viskama. Ja kui siis Indrek vihaga sopsima hakkas, krägises Ivan Vassiljevitš suure mõnutundega ja kirus:
„Vaata lontrust, üksainus pudel, aga hakkab pähe!“
Ka Indrek märkas, nagu hakkaks Ivan Vassiljevitšile midagi pähe, sest ta muutus jutukaks. Indrek küüris teda nuustikuga, aga tema lobises.
„Ettevaatlikult,“ hoiatas ta Indrekut, „mitte nii kõvasti! Vana nahk on pude ja habras, rebeneb; kaotan sellegi verenatukese, mis mul veel järel.“
Hoiatus tuli õigel ajal, sest ilmuski mitmes paigas veri, eriti seal, kus teravad kondinükid, nagu tungiksid need läbi naha, kui vähegi kõvemini nende kohalt vajutada.
„Jürka, lontrus, tema pesi mind ikka nõnda, et olin üleni verine,“ rääkis Ivan Vassiljevitš edasi. „Vaat’
