lubas tellida minu majja niisukese raamatu? On see selgesti küsitud?“
„On küll,“ vastas Miilinõmm.
„Siis vastake sama selgelt: kes lubas?“
„Aga, härra Maurus, selleks ei ole ju luba tarviski,“ ütles Miilinõmm.
See vastus torkas direktorit nagu nõelaga ja poiste poole pöördudes karjus ta:
„Kas kuulete? See inemine on hull! Ta on üliinemisest hulluks läinud nagu see teinegi. Üliinemine teeb kõik hulluks! Mina küsin, kes lubas? tema vastab: pole tarvis.“
„Aga see on ju nõnda,“ seletas Miilinõmm, „raamat pole ju Venemaal keelatud.“
„Nüüd kuulete isegi, et see inemine on päris hull!“ karjus direktor poiste poole. „Venemaal pole keelatud, tähendab, härra Mauruse majas lubatud. Ilus! Väga ilus! Sõnnik pole Venemaal keelatud, sellepärast võib iga mees oma koormaga härra Mauruse uksest sisse sõita. Eks ole nii? Ütelge, on see inemine hull või ei ole, kui ta nõnda räägib?!“
„Härra Maurus, mina olen Saksamaal oma haridust täiendanud ja tean väga hästi, mis on sõnnik, aga see raamat ei ole mitte sõnnik, sest siis poleks ma teda tellinud, sest sõnnikut on meil omalgi küll,“ rääkis Miilinõmm kõrgendatud häälel.
„Palun minu majas mitte karjuda!“ hüüdis härra Maurus.
„Teie ise karjute,“ vastas Miilinõmm ärritatult.
„Mina võin siin karjuda, sest see on minu maja, need on minu poisid ja mina olen nende direktor.“
„Ega te siis sellepärast minu direktor enam ole,“ sähvas Miilinõmm vahele.
„Seni kui elate minu majas, olen ka teie direktor ja teie ei tohi siia niisukseid raamatuid tellida, sest see rikub minu maja ära. Mõistate? Kes kõrda ei taha pidada, see mingu härra Mauruse majast ära.“
„Härra Mauruse maja on sõnnikukast!“ karjus Miilinõmm nüüd.
