Tunnen, et ei või. Ennem jäägu see käsi kas või alatiseks sinna. Muidugi, nii abitus seisukorras ma veel ei ole, sest mul on ju ka parem käsi, mis kirjutab, ja sellega võin ma ometi pahema oma rinnalt tõsta. Eks või? Ainult — mis siis, kui parem ise jääb ka rinnale? Kui jäävad mõlemad käed, pahem ja parem? Jah, nõnda mõtlen ma, mõtlen ja ootan peaaegu uudishimuga, millal see sünnib. Ühest on mul kõige rohkem kahju: siis ei saa ma enam Teile kirjutada. Aga see on mu ainuke tõsine lohutus, rõõm, lahutus. Pliiatsigi võtsin tarvitusele, et oleks lihtsam ja kergem. Dr. R. tõi mulle oma täitesule, aga see oli raske, ei jaksanud. Võtsin uuesti pliiatsi. Ja teate, missuguse? Hästi peene, et aga oleks kerge.
…Eelmisel korral jäi mul kiri pooleli. Tahtsin Teile nimelt veel öelda, et kui ma Teile enam ei kirjuta, siis Te teate, mis minuga on. Tahtsin ja ei saanud enam, sest käsi langes rinnale ja sinna ta jäigi, ei liigutanud ennast enam. Hirmus imelik oli iseoma kätt vaadelda, mis lamas siinsamas minu juures, ilma et oleks ennast veel liigutanud. Ja äkki tundsin ma, et ma armastan seda kätt. Esimest korda elus tundsin ma, et armastan oma kätt, mis lamab nõnda mu rinnal. Ja teate, miks? Nende sõnade pärast, mis ta paberile kirjutanud ja mis ta veelgi kirjutab. Sest ma tundsin, et ta kirjutab veel. Puhkab pisut ja siis kirjutab, sest ta teab, et mina seda tahan. Mina tahan Teile nimelt öelda, kui hirmus tänulik ma olen Teile nende sõnade eest, mis Te mulle kevadel ütlesite, kui seisime seal pika, musta laua ääres. On Teile kunagi mõttesse tulnud, et seal seisime elus teineteisele kõige lähemal? Minul tuleb see sagedasti meelde. Ja ma olen sama sagedasti mõelnud: kahju, et ma seda tol korral ei teadnud. Ma aimasin küll, aga ma ei tahtnud seda teada, sest oleksin ma seda nõnda teadnud kui praegu, siis oleksime võinud seista teineteisele veel lähemal. Aga ütlemata tänulik olen teile sellegi eest, mis oli. Ka seda tean ma ainult nüüd selgesti, kus vean neid viletsaid ridu paberile.
545
