Kahe tuhande aasta eest suri Kristus ja nüüd tuli surm jälle maa peale. Ja igakord käriseb midagi, kui tuleb surm.“ Ta sai püksisääred seotud ja tõusis püsti. „Soo, nüüd võib edasi minna, nüüd pole enam midagi karta,“ ütles ta ise. Ja läkski otseteed metsa poole, kuigi talvine pilves ilm, mis kaldus ikka enam sajule, kippus videvikuks vanuma. Ta hakkas kord-korralt ikka kiiremini minema, nagu tõttaks ta kuhugi või nagu kardaks ta, et ta jääb kuhugi hiljaks. Aga tõepoolest oli see ainult sellepärast, et ta tundis ikka veel külma, peaaegu külmavärinaid. Siis pani ta seda tähele, et tal on lahti niihästi palitu- kui ka kuuehõlmad. „Kuidas võisin ma ometi selle unustada?“ mõtles ta. Aga kui hakkas nööpe kinni panema, tundis, et käed sootuks kohmetunud, üsna kanged kohe. „Kus on mu kindad?“ küsis ta endalt ja hakkas taskuist otsima. Seisis ja otsis tüki aega, katsus isegi püksi- ja vestitaskuisse, nagu võiksid kindad seal olla, mida polnud mujal kuski. Katsus meelde tuletada, kas tal olid kindad käes, kui ta kange tuulega üle välja tuli, aga ei jõudnud mingisugusele otsusele. Hakkas uuesti nööpe kinni panema, läks ise kärmesti edasi ja pani nööpe kinni, sest polnud põrmugi aega seista. Tõstis palitukrae üles, surus käed kõvasti tasku ja läks. Palitu alumine nööp oligi lahti jäänud, aga selle kohta mõtles ta: „On parem käia, jalad vabamad.“ Aga mets muutus aina paksemaks ja pimedamaks, risu hakkas jalgesse, oksad peksid silmi ja kiskusid mütsi, aga Indrek läks ikka edasi. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei tea, aga äkki märkas ta tuld. Üsna harilikku punast tuld märkas ta, nagu see paistab talveõhtuti kustki taluaknast. „Ehk ongi talu,“ mõtles Indrek, „sest meil on metsa taga ikka talu ja talu taga mets. Aga mujal ei ole. Saksamaal istub metsa taga üliinimene ja üliinimese selja taga on mets, kus söövad saurused, kuuskümmend pikad, kolmkümmend kõrged: söövad kõik, ka üliinimese. Nõnda on Saksamaal. Aga siin pole midagi, ainult talu aken ja aknal punane tuli…“
