Just nõnda teeb ta, ainult esiteks ta pisut ootab ja vaatab.
Kogu see aeg, kus Karinil jooksid peas need mõtted, seisatas ta esikus. See vältas tegelikult ehk ainult üürikese silmapilgu, aga ometi otsustati selle ajaga võib-olla kolme inimese elusaatus. Samal ajal Indrek kuulatas oma toas, sest ta oli juba sedagi tähele pannud, kui Karin avas altukse. Ta ainult imestus ja murdis pead, miks ei sule ta ust uuesti ja miks ei tule ta mööda treppi ükskord ometi üles. Seda oodata venis igavikuks ja nõnda oli Indrekul ainukeseks järelduseks: Karin pole üksi, vaid teda saadab keegi, sellepärast viibib ta terve igaviku all uksel. Ja muidugi! Nad on ehk kahekesi pimedas kojas, vististi on nad seal. Indrek tahaks heal meelel asemelt tõusta ja akna alla vaatama minna, kas ta ehk midagi ei näe. Aga õigel ajal meenuvad talle tema omad sõnad, mida ta nii sagedasti Karinile korranud, nimelt: „Ükski mees ei suuda oma naist valvata, kui naine ise ennast ei valva“ või „Iga naine riivab oma tegudega kõige pealt iseenda au, alles teises järjekorras tulevad mees ja lapsed, kui nad üldse tulevad“ ja nõnda saab ta endast võitu ja jääb vaiba alla lamama ning kärsitult ootama, et lõpeks igavik ja Karin tuleks mööda treppi üles. Aga veel enne kui see sünnib, Indrek jõuab vaiba all mõelda: „Tähendab, on õige, et koer läheb oma okse kallale ja pestud emis oma porilompi tagasi. Kes ütles nõnda? Õige! Isal oli viisiks Vargamäel nõnda öelda ja Indrek jahmatab, et ta kordab oma isa sõnu. Ja kelle kohta? Karini, oma naise, oma laste ema kohta.“
Tal hakkab millegi pärast piinlik ja valus, valus sellepärast, et ta oleks nagu langenud tagasi Vargamäe radadele. Eks ole ta siis ise see oksendaja koer ja pestud emis, kes on püüdnud jumal teab kuhu ja kes ometi läheb sinnasamasse tagasi, kust ta tulnud? Ta on nagu eksija või metsloom, kes käib ringi, tulles ikka vanale paigale. Ainult murdjad talitavad teisiti, nemad ei pöördu tagasi, vaid jooksevad otse edasi. Aga ei, ka nemad jooksevad paratamatult ringi, sest maakera
