„Kulla vanamees, jäta ta!“ palus Krõõt. „Tule tuppa, tule kärmesti!“
„Ega ma tahagi minna,“ vastas Andres, „ma muidu ütlen, et vaat, kui võtan teiba…“
Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema.
„Naisepoeg!“ hüüdis Pearu naabrit silmates. „Tule välja mehe vastu! Tule mõedame, kummal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!“
„Vanamees, ära seisa seal, tuleb viimaks pussiga teine kallale,“ ütles Krõõt Pearu sõnu kuuldes.
„Oleks nüüd Matu oma kividega,“ arvas Andres toa poole tulles, „küll see ta minema kihutaks.“
Nüüd kostis õuevärava poolt klibin ja klobin: Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis:
„Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise-poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin on mees, kes tahab verd lasta!“
„Lähme ära tuppa,“ ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.
Toas hakkas Andres jämedat puud tahuma ja seda ainult selleks, et müraga Pearu karjumist katta. Kui Andres umbes poole tunni pärast välja läks, siis oli seal kõik vaikne. Täiskuu helendas kõrgel Vargamäe kohal.
XVII
Viimane suur riid muutis Vargamäe meeste vahekorra jällegi väga pinevaks. Tegudes ei võinud see ometi kuigi palju avalduda, sest mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel.
Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. See tee käis suure tüki mööda Oru maad. Aga kui Mäe Andres ühel päeval oma heinakoormaga kodu poole tuli, leidis ta seal paigal, kus ta ühiselt teelt oma krundile pidi pöörduma, kõva aia eest. Andres pidas pisut aru, võttis aga siis
146
