Andres sulges Krõõda silmad ja suu; viimane kippus paotuma nagu ütlemata jäänud sõnadeks või õndsalikuks naeratuseks.
Ja ei olnud Vargamäe suurtes valgetes tubades muud kuulda kui aga nuttu. Nuttis sauna-Mari, nuttis saunatädi ja nutsid nende nuttu nähes ka suuremad ja väiksemad lapsed. Perelastega kaasa hakkasid karjuma ka saunalapsed, sest ka nemad olid siin, polnud ju Maril neid sauna kellegi hooleks jätta.
Ainult Andres ise ei nutnud. Tema seisis muidu niisama Krõõda korjuse ees ja vahtis üksisilmi, aga vaevalt nägid tema silmad midagi, sest liiga kauge oli nende pilk.
Kulus pisut aega, siis tuli Tagapere perenaine Eesperre.
„Minu vanamees ajas mind vuatama, et kas õige teisepere perenaisega midagi juhtund või, peremees kutsutud nii ruttu põllult ära koju,“ ütles Tagapere eit. „Tahtis teine ise tulla, ma ei last, et läheb teine jälle riidu.“
„Teisepere perenaist põle änam,“ vastas Andres naabri eidele.
Tükk aega ei lausunud see midagi, vahtis ainult, nagu ei mõistaks ta öeldud sõnu. Siis läksid tal silmad märjaks ja ta ütles:
„Põle teist änam mitu päeva näha olnd.“
„Sündis poiss,“ lausus Andres.
„Elab?“ küsis naabri eit.
„Laps elab, aga Krõõt…“
Andres ei saanud öeldud, mida öelda oli tahtnud. Midagi valusat pitsitas kurgu kinni.
„Heldene aeg!“ hüüdis Oru perenaine. „Mis siis saab? Neli väikest…“
Ka temal jäid nüüd sõnad millegi valusa pärast kurku kinni.
„Jah, neli väikest,“ ütles Andres.
Nõnda seisid naabriperemees ja -perenaine hulk aega keset põrandat, näod teineteisest kõrvale pöördunud.
„Naabriperenaine,“ ütles Andres viimaks, „on sul ehk aega saunanaistele pisut appi jääda? Surnu tahab pesemist ja lapsed… Ma ise pean väljale minema, et
152
