viimased kaerad maha visata, muidu põle meestel varsti änam künda.“
„Seda see minu vanameeski,“ vastas Oru eit. „Ütles teine, et mine vuata, ehk on teisepere rahval abi tarvis, nende perenaisel peaks ju need päevad kätte tulema.“
Nõnda jäigi Oru perenaine saunanaistele abiks. Andres ise tõttas põllule. Külvas teine seal kärmesti ja kärmesti, aga endal silmad jooksid vett, nagu pilluks kevadine tuul vahetpidamata kibedat tolmu. Süda ei valutanud, ta oli ainult tühi ja raske. Esiteks kivi ääres istudes oli Andres kõik öelnud ja tõotanud, mis tal üldse öelda või tõotada oli, ja kui see siiski polnud abi toonud, siis pidi edasi rühmama, kuni kaks kätt rinnal.
„Nagu Krõõdalgi,“ lausus ta endamisi.
Kui Andres põllult koju jõudis, oli Krõõt juba aidas valge lina all.
„Tahad ehk aita vaatama minna, peremees,“ ütles sauna-Mari Andresele, „aga ära unusta luuakontsu kassiaugu ette panemast.“
Muidugi tahtis peremees aita minna, aga et Mari seda temale meelde tuletas, siis jättis ta seekord minemata. Selle asemel ronis ta aidalakka kirstulaudu otsima, tõi need sisse ja pidas aru ise hakata kirstu tegema. Aga siis ütles ta tüdrukule, et see endale puhtamad riided selga paneks ja Meistri-Antsule järele läheks.
Õhtuks jõudis Meistri-Ants Vargamäele. Temale kirstulaudu näidates ütles Andres:
„Mõtlesin esteks ise, aga sina tunned seda tööd muidugi paremini, sellepärast saatsingi sinule sõna, et tuleksid.“
„Küllap juba mina sellega toime saan,“ vastas Meistri-Ants, tüse ja vimmas vanamees, kelle tömp nina oli näoga võrreldes liiga punane. „Olen ennegi teind ja on kõik minuga rahule jäänd, küllap jääb ka sinu eit… Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. Teen tubli ja tiheda, lase või vette, mitte tilkagi ei tule läbi.“
„Eks ta hea olekski, surnuaed niisukese koha peal, et hauad kevadel nagu kaevud,“ ütles Andres.
„Nonäh, ega minagi muidu, ikka vee pärast,“ kinnitas Meistri-Ants.
