Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/154

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Järgmisel hommikul algas Vargamäe Eesperes juba koidu ajal saagimine ja hööveldamine: perenaisele valmistati viimast ulualust, milles ta Vargamäelt pidi lahkuma.

Meistri-Ants oli isegi mingisugused hõbenarmad ja plekitükid tiivuliste punnpalgeliste inglinägudega kaasa toonud. Niisuguseid imeasju polnud lapsed veel kunagi näinud. Saunanaisedki aina vaatasid ja imestasid.

Tiivulised inglinäod tuletasid neid meelde, mis olid kirikus kantsli küljes. Selle tõttu omandasid nad puht-pühaduse ilme. Sellepärast siis, kui lapsed pärast Krõõda juures, kes kirstus lamas, issameiet lugesid, ei teadnud nad hästi, tegid nad seda õndsa Krõõda või punnpalgeliste inglinägude pärast.

Kolm päeva, mis pühapäevani aega, kadusid Andresel nagu mingisugune raske uni; ta isegi ei teadnud hiljem, oli ta selle aja uinunud või ärkvel olnud. Asjad, mille peale ta ei osanud mõelda, sündisid nagu iseendast, sest sauna-Mari, kes kõigega endisest ajast tuttav oli, talitas, nagu oleks ta alles eile siit lahkunud ja täna uuesti tagasi tulnud, et oma harilikku tööd jätkata. Pere poisi pani ta oma tütre kõrvale teise rinna otsa, ja esiotsa jätkus toitu mõlemale.

„Mari, löö sina pisut silma peale,“ ütles Andres, kui ta poest matusekraamiga koju tuli. „Sina oled ikka nagu oma inimene.“

Ja nõnda see sündiski. Marist sai igale poole, Mari nägi ja kuulis kõik, kuigi tal oli kummagi rinna otsas laps. Ja kuna teised nägid, et peremees kõik Mari hooleks usaldas, siis kuulasid nemad ta sõna, nähes temas nagu perenaise asemikku. Aga vististi oleksid nad muidugi Marit kuulanud, sest kõigil oli teada, kuidas Krõõt surres just teda oli kutsunud ja peaaegu tema käte vahele surnudki. Andres ise ainult seadis kadunu silmi ja suud, seda ei teinud Mari mitte enam.

Matusepäeval oli Vargamäel kogu kõrvenurk koos: peremehed ja perenaised olid kutsutud Krõõta ära saatma. Tubades valitses imelik vaikus ja pühalikkus. Kõik käisid ja rääkisid nii tasa, nagu kardaksid nad Krõõta tema rahus segada. Kogu eluajal polnud keegi teda sel määral arvesse võtnud. Naised käisid aida

154