Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/161

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Olen mõelnd, et just niisuke lastekari ja suur toimetus ning tegemine kõlbakski sinule,“ ütles Juss. „Ja kui sa minule põleks tulnd, siis oleks sa võind ehk nüüd selle kõik kätte saada.“

„Juss, sa lähed saunas üksinda arust ära,“ ütles Mari mehele. „Või ajab see tädi sul oma juttudega seal pea segi?“

Tuli külm ja tuli lumi, aga sauna-Mari askeldas ikka veel perenaisena Vargamäe Eesperes. Ei saanud alla minna oma lehmagi lüpsma. Seda tegi pahatihti tädi. Viimaks võttis Juss ise lüpsiku kätte ja läks lehma alla – esimest korda muidu naljaks, ainult katseks, sest mis üksinda igavusega ikka teha.

Aga lehmalüpsmine polnudki nii väga suur kunst ja nõnda hakkaski Juss ise oma lehma lüpsma, et poleks tädi tülitamist, tema juttude kuulamist. Ta oleks liivamollile püttegi küürima läinud, aga tänini oli tädi seda ikka nii korralikult teinud, et Jussil polnud mingit põhjust end tema tegevusse segada.

Pikisilmi ootas sauna-Juss, et millal küll pere-Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. Millal hakkab ta käima ja liikuma, nagu oleks ta poissmees, kes otsib tallu perenaist. Aga Andres elas endiselt, rühmeldas ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda igasugused mõtted summutada.

Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult perenaisest rääkima, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õiget otsalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult:

„Eks ta ole küll, aga tänini olen sauna-Mariga läbi ajand.“

„Kauaks siis temast,“ vastati, „temal ju omal mees ja lapsed. Sinul vaja oma inimest.“

„Muidugi,“ oli nüüd ka Andres nõus, „oma on ikka oma. Aga või see oma siis kohe poissi imetama hakkab.“

Nõnda see perenaise-jutt enamasti lõppeski.

Lähenesid jõulud. Nende eel sõitis Andres oma kodukohta. Kõik mõtlesid: nüüd on see aeg käes, nüüd läks

161