Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/163

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kui peremees tahab…“ kogeles Mari.

Sellega oli kirikusõit jaatavalt otsustatud. Peremees saatis jalamaid saunatädi järele ja käskis temale öelda: tulgu üles laste juurde ja toogu ka Mari kirikuriided kaasa, sest see sõidab ühes peremehega täna kirikusse.

Seda kutset ja käsku kuuldes istus Juss lähemal olevale järile, sest jõud tema ihuliikmeist võeti äkki nagu käega. Aga kui tädi oli Mari riietega juba peresse läinud, ajas Juss endale ruttu pihtkasuka selga ja jooksis veel rutemini läbi pehme lume üle väljamäe teisele poole sooserva tihedate kuuskede vahele ning jäi seal ootama, kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel, kus istus kaks inimest – peremees Andres ja Mari. Juss piilus kuuskede vahelt möödasõitjaid, kes tema lähedalolu ei aimanud. Ainult mära pööras oma kikkis kõrvadega pea tihniku poole ja vahtis: tema aimas midagi. Andreski märkas mära vahtimist, sest ta ütles, nii et Jusski kuulis:

„Ei tea, mis see hobune nii sinna metsa poole vahib, mõni rebane või.“

See mõjus Jussisse nõnda, et puudus vähe, siis oleks ta peremehele vastu hüüdnud. Ta isegi ei teadnud, mis ta oleks hüüdnud, aga ometi oleks tahtnud ta hüüda ja kirikulistele teada anda, et metsas pole rebane, vaid Vargamäe Juss, kes piilub tihnikus, kuidas küll tema Mari sõidab jõulu keskmisel pühal pere-Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja naine. Juss käis eile üksinda, aga Mari sõidab täna peremehega, niisugused lood on Vargamäel.

Kui saan oli Jussist tükk maad mööda jõudnud, ronis see lumiste kuuskede vahelt välja teele ja vaatas selja tagant, kuidas sõitis tema Mari pere-Andresega – saaniroosid särasid veel siiamaalegi. Juss vahtis neid roose, kuni nad kadusid põõsaste varju. Näis, nagu oleks Juss nende rooside pärast siia tulnudki.

Aga kui oli silmist kadunud kõik – roosid saaniga, kaks pihta ja kõrge look –, lonkis Juss tasakesi kodu poole tagasi: jällegi otse üle väljamäe, sumades tükati sügavas lumes, et aga mitte pere õuest läbi minna. Vaevalt olid tema jalad kunagi kõveramad ja tema kael lühem paistnud kui tänasel jõulu keskmisel pühal. Põl-

163