Ometi oli tal tundmus, nagu aimaksid sulane ja tüdruk, nagu aimaksid omad ja võõrad lapsedki, et on midagi sündinud tema ja peremehe vahel. Pahatihti tabas Mari enda pilkudelt, sõnadelt ja tegudelt, mis polnud enne seda üldse mõeldavad ega võimalikud.
Sellest kõigest poleks ju midagi olnud, kui mitte Juss, kadunuke, poleks Marile nii väga pähe tükkinud. Juba varemalt oli see nõnda, aga viimasest Andrese jutustusest saadik sai surnud Juss Mari südamesse nagu uut elu. Mari ei võinud ega võinud unustada, et Jussil sel viimasel õhtul ometi nii tõsi taga oli, et läks pussiga tee äärde Andrest varitsema.
Järgmisel pühapäeval ruttas Mari kohe Jussi hauale, ja kui ta enne oli seal lugenud ühe issameie, siis luges ta nüüd kaks ja haualt lahkudes veel kolmandagi. See rahustas pisut meelt. Paar kuud käis Mari nõnda surnuaia taga oma südant rahustamas, siis ütles ta ühel ööl Andresele:
„Minu asjad on juba sedasi.“
„Ega siis muud, peab aga õpetaja juurde minema,“ vastas Andres.
„Ega vist muud jah,“ oli ka Mari nõus.
Nõnda rakendaski Andres hobuse vankri ette, võttis Mari peale ja sõitis väljamäest alla. Nüüd oli kõigil selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. Kui saunatädi tänini aina oli imestanud, et miks nad küll õpetaja juurde ei lähe, siis ütles ta nüüd otse selle vastu:
„Ei läbend teised aastatki oodata. Juss põle jõund heasti äragi jahtuda, suri ju alles veebruari lõpul, aga juba tuli taga, ei tea, kas teiste asjad õige sedasi või.“
„Nende oma asi,“ porises vanamees, „noored tublid rahvad teised mõlemad.“
„Nonäh, pererahva asi, mis meie, saunikud, nüüd,“ arvas eit.
