XXII
Õpetaja juures ootas Andrest ja Marit väike üllatus. Niipea kui vaimulik Andres Paasi nime kuulis, ütles ta:
„Ah sina oledki see Vargamäe Eespere peremees?“
„Seda küll, õpetajahärra,“ vastas Andres.
„Ja see on sinu sauna-Mari? Tema mees Juss poos enda üles ja sina lugesid ning laulsid tema haual?“
„Nii see on, õpetajahärra,“ kinnitas Andres.
„Miks sa tegid seda, armas hing, kui seda ei teinud sinu õpetajahärra ega köstri-isand?“ küsis pastor.
„Vaese naise pärast tegin seda, temal oli oma mehest kahju,“ seletas Andres.
„Naine ise on tema kirstunael, seesinane sinu sauna-Mari on patune inimene, nagu sina isegi. Sina, Vargamäe Andres, oled see rikas mees, kes himustab vaese mehe talle.“
„Kui Juss suri, oli minu ja sauna-Mari süda puhas,“ ütles Andres.
„Aga kas teie tulete puhta südamega ka oma õpetaja juurde ja altari ette?“ küsis pastor.
Nüüd pidi ka Andres oma silmad maha lööma, nagu seisis langetatud laugel Mari juba ammugi ning pühkis aina pisaraid.
„Kuule, sina Vargamäe sauna-Mari, tuled sa puhta südamega ja ihuga oma õpetaja juurde ja kiriku altari ette, nagu see on õige lesknaise kohus?“ pöördus pastor Mari poole.
Mari ei vastanud. Selle asemel hakkas ta peaaegu suure häälega nutma.
„Sina, Vargamäe Eespere peremees, oled patune inimene. Sina jood ja lakud kõrtsis ja riidled seal oma naabrimehega. Kohtulaua ees seisate teie ühtepuhku…“
„Aulik õpetajahärra,“ vastas Andres, „iga inimene peab oma õigust nõudma.“
„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,“ õpetas vaimulik. „Aga sina oled kangekaelne mees ja paned oma südame kõvaks. Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. Sina ei hoid-
200
