nud teda kui nõrgemat astjat ja nüüd on sinu lapsed vaesedlapsed. Sina tahad neile uut ema, aga mina ei või teid enne maha kuulutada, kui olete mõlemad oma pattu kahetsenud, sina, peremees, oma naise Krõõda ja sina, Mari, oma mehe Jussi surma pärast ja selle halva elu pärast, mis te olete kahekesi seal Vargamäel elanud.“
„Õpetajahärra, see põle võimalik,“ ütles Andres. „Põle võimalik änam oodata.“
„Ei, pai õpetajahärra, see põle mitte võimalik,“ ütles ka Mari nuuksudes.
Õpetaja vaatas neile küsivalt otsa ja ütles siis:
„Teie vahel seisavad kaks surma, armsad hinged, teie peate leinama ja oma pattu kahetsema.“
„Eks me jõua pärastki kahetseda, kui seda tarvis tuleb,“ arvas Andres, „aga täna ehk paneb õpetajahärra meid ikkagi kirja, et oleks kõik korras, kui sünnib laps.“
Jälle mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega:
„Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksta, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma vastu, hamba hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.“
Nende sõnadega laskis vana hallpea-õpetaja Andrese ja Mari minema. Aga kahe nädala pärast pidid nad uuesti ilmuma, et ta võiks neid veel kord enne laulatust noomida.
Kiriku juurest kodu poole sõites pidasid Andres ja Mari isekeskis aru, kust küll õpetaja nende asju nii hästi teab. Aga ei üks ega teine osanud seletust anda.
