ühti, aina nagu puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga tema vastu, et kas tahad kere peale saada või. Ja oma karjakoera surma ei anna ta mulle eluotsani andeks. Vänge poiss!“
See vänge poiss mängis sügisel Pearule vänge vingerpussi – tasuks suvise tüssamise eest.
Piiriaedade kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka soosillal palju „rehnutipidamist“. Aastate eest, üleaedse esimese naise Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik aina imestasid. Sellest kõigest polnud enam jälgegi järel. Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga, pääses läbi, aga vihmaga hakkas kogu sild ja silla ümbrus pirisema ja porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad paistma.
Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga enda pool silla kõrval auke kaevama ja muda sillale vinnama. Niisuguse hoolsuse tagajärjel muutus sild peaaegu läbipääsematuks. Küll oli Andres ammugi temaga kaupa sobitanud üheskoos kividega ja kivirähaga silda täitma hakata, aga sellest polnud kunagi midagi välja tulnud, sest Pearu polnud ometi see meeletu, kes hakkaks teed tegema, mida ei tarvita ainult tema üksi, vaid ka teised kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad alt, jalaluud katki, ükskõik, saavad teised läbi, siis saan ka mina – see on täismehe viis, see on õige „rehnutipidamine“.
Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid ja aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart. Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Pearu veskile läks, et lasku peremees teda soosilda parandama, muidu ehk ei saa Pearu õhtul õieti tagasi. Andres mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus võis arvata, et täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.
Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga.
