Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/332

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!“ ütles Matu.

Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub.

„Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,“ ütles Matu.

Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul tulid ka Oru sulane ja poisid. Kohale jõudes nägi Andres, mis Matu soosillal oli teinud: Pearu turbaaugud olid palju suuremaks kasvanud ja turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks tõusnud. Pearu, kes oli tublisti purjus, nagu väljast tulles ikka, oli hobuse koormaga otseteed sillale vinnatud turbalademesse ajanud, ja kui loom seal enam edasi ega tagasi ei saanud, teda nähtavasti nüpeldama hakanud, mille tagajärjel see paremat teed otsides sillalt kõrvale oli kaldunud ning Pearu enda kaevatud ning Matu suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii ei saanud ta enese aitamiseks muud teha, kui aga karjuda.

„Täppesse läks,“ kihistas Matu peremehele, kui nad Pearule appi tõttasid.

„Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud?“ karjus Pearu, kui Andres ja Matu pärale jõudsid.

„Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,“ vastas Andres, nagu ei saaks ta millestki aru. „Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale kand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.“

„Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!“ karjus Pearu.

„Põle viga, kallis üleaedne,“ lohutas Andres. „Mäletad, millalgi olid pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud liiga sügavad.“

„Käi kuradile! Ära puutu mu looma, ennem las upub… Appi! Appi! Appi!“ hüüdis ta kodu poole.

„Ega ma na väga kipugi sinna vette,“ ütles Andres, „parem on pealt vaadata.“

Natukese aja pärast jõudsid Pearu mehed pärale ja

332