Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/333

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


siis hakati tööle. Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Nii palju tegi Matu siiski, et rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust ta selle oli võtnud, kuna ta ise kirus:

„Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.“

Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui nad hobuse august välja said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna, aga ikka saatis Pearu teda sinna, kuhu ükski ei lähe ja kust ka keegi pole tulnud. Nõnda ei jäänud Andresel muud üle, kui seisis jõude soosillal ja vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.

„Seda ma sulle ei kingi,“ ütles Pearu, kui ta Eespere väravast mööda sai.

„Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,“ ütles Andres.


XXXI

Niisugune oli Matu viimane vingerpuss, mis ta Pearule mängis ja millest ta isegi lõbu tundis. Veel kaua mäletati Vargamäel Matut ja tema tempe. Andresel oli enne ja pärast teda sulaseid, aga ei olnud tema sarnast. Seda teadsid ehk noor Andres ja eriti just Indrek veel paremini kui Vargamäe peremehed ise. Karjapoistele oli Matu tükk Vargamäe minevikku ja see tundus palju ilusamana ja huvitavamana kui olevik. Matu tundis poiste arvates mineviku-Vargamäed paremini kui ükski teine. Teistele olid Vargamäe minevikus ikka ainult mingisugused tõsiasjad – kraavid, metsad, üksikud puud, heina- ja viljasaagid, see või teine tee ja maakoht, aga need polnud iseendast kuigi huvitavad. Matu tõsiasjad olid aga seotud ikka mingisuguste tundmuste ja elamustega. Ikka ja jälle pidi ta poistele kordama jutustust tolleaegsest soost, loomade ronimisest ja sissejäämisest, ning mis peaasi – tammi lõhkumisest ja võitlusest Pearuga mööda mättaid ja pori, mis käis jooksmisel üle pea.

Noorele Andresele meeldis see nõnda, et ta peaaegu

333