Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/357

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teistele kuulutaks. Tõekuulutamise pärast pidi ta oma ärksa ja maia hinge rebasekakule jätma.

Nädala kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe salasidemeid. Aga varsti oli koeral nähtavasti kogu Vargamäe elu ja olu olevikus ja ka minevikus teada, nagu oleksid Vargamäe asjad tõepoolest õhus rippunud, kus neid igaüks võis nuusutada, kel selleks nina ei puudunud. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi vastu muutus ta veel leppimatumaks, kui seda oli Pollo: ta ei võtnud temalt lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks: koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.

Aga Indrek oli uue koeraga väga rahul, sest sõna kuulas teine hästi, loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, ja linnupesadesse ei puutunud. Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega ärritada, kuni nad viimaks tulises vihas peaaegu sabaotsal püsti seisid, ja siis äkki neisse kinni karata ning lõugadega rapa-rapa lüüa, nii et ussitükid kas või Indrekule vastu silmi lendasid, kui see eemale ei hoidunud. Niisugune vänge koer oli see Vargamäe Muska.

Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.

„Hakka kas või sedagi rebasekakuga uinutama,“ ütles ta Liisile kaebavalt.

„Las ta elab,“ ütles Liisi. „Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi ta on meie vastu. Kolmas oleks ehk niisama. Kõik koerad on ehk nõnda, seni kui on Vargamäe nõnda.“

„Ega hullu tea,“ arvas ka Joosep. „Asi ehk põlegi koertes, vaid Vargamäes.“

Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja. Abi otsiti mujalt. Nimelt seisis Eespere uute karjalautade taga, osalt räästa all, osalt selleks tehtud katuse all, ehitusest järelejäänud palgivirn. Siin oligi neid vanu toapalke, mille vanadust keegi ei teadnud ja mida saehammas polnud puutunud. Suitsust olid nad läbipruunid ja ise kõvad nagu taotud teras. Võib-olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja Maret millalgi ühes saepuru, kuusekoorte ja laastudega piiriaia

357