saarest. Muidugi võttis ta ka kadaka siit kaasa, aga peaasi oli ikkagi kassi matmine. Rahuliku südamega läks ta nüüd Antsu juurde tagasi ja hakkas seal risti meisterdama.
Aga tema südamerahu ei kestnud kuigi kaua. Sest kui nad loomadega paari tunni pärast Jõessaarde jõudsid, tuli Muska jällegi Oru maa poolt ning kandis midagi suus.
„Jälle kass!“ hüüdis Ants, kes koera enne tähele pani.
Need sõnad pidid Indrekult peaaegu aru röövima.
Ogarate silmadega vahtis ta koerale otsa, kui see kassi tema jalge ette pani.
„Aga auk on terve!“ hüüdis Ants, kes eilsele kassiaugule oli jooksnud vaatama. „Ainult muld nagu oleks täna peale aetud.“
Indreku huuled värisesid. Valmistatava risti oli ta käest maha pillanud.
„Kust ta, sinder, selle kassi võttis? Auk on ju kinni,“ kordas Ants venna juurde astudes.
Indrek vastas temale ainult küsimusega:
„Mis me nüüd teeme?“
„Matame jällegi maha, mis muud,“ arvas Ants. „Aga see on ehk mõni teine kass, meie auku põle ju kraabitud.“
Viimaseid sõnu ei võtnud Indrek kuuldavakski, vaid ütles:
„Muska kraabib ta jällegi välja, kui me ta maha matame.“
„Las ta siis olla,“ arvas Ants ja lisas kohe juurde: „Aga ta hakkab haisema.“
„Põletame ta ära,“ tuli Indrek heale mõttele.
See meeldis ka Antsule, ainult ta kahtles, et kas kass põleb.
„Teeme hea lõõma, küll ta siis põleb,“ ütles Indrek.
Nõnda hakkasid nad puid ja risu korjama kassi põletamiseks.
„Aga Riiale ei ütle me sellest ühtigi,“ rääkis Indrek juba tule lõõmates. „Kui ta leiab, et haud on ära kraabitud, siis ütleme, et meie ei tea. Nõnda põle risti tarvis ega kedagi, võin ta tulde visata.“
378
