„Mis temale sellest rääkida,“ arvas Ants.
Aga kui poisid alles nõnda rääkisid, hakkas suure kase poolt kisa kostma: kassi haud olevat lahti kraabitud ja Milli ise läinud. Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde, kuna nad enne seda risu ja tooreid kuuseoksi sinna peale ladusid, et kass ei paistaks. Kui Riia poiste juurde jõudis, kurdeti üheskoos kassi kadu ja kohendati tuld.
„Mis hais see vahetevahel ühes suitsuga ninasse tuleb?“ küsis Riia.
„Mina ei tunne mingit haisu,“ ütles Indrek.
„Mina ka mitte,“ kinnitas Ants ja vaatas ise Indrekule otsa.
„Aga mina tunnen,“ ütles Riia. Ja pisut allatuule minnes, kuhu suits paremini peale käis, ütles ta poistele: „Noh, tulge seia ja nuusutage, küll te siis tunnete.“
Poisid läksid Riia juurde ja nuusutasid ühes temaga, aga ikkagi ei tundnud nad midagi, mitte midagi.
„See on kuuseoksa hais,“ ütles Indrek uusi oksi tulle pannes.
„Jääh, kuuseokstel siis niisuke hais,“ vastas Riia uskmatult.
Et teist juttu teha, ütles Indrek:
„Ega mul nüüd änam maksagi risti teha.“
„Ega änam, Milli on ju ära viidud,“ ütles Riia nukralt, aga sugugi mitte enam nõnda, nagu ta eile rääkis. „Küllap see on Muska töö, kes muu sinna teadis minna.“
„Siis viskan ma risti tulde,“ ütles Indrek ja võttis poolvalmis ristipuu maast.
„Ah sa juba hakkasid tegema,“ imestas Riia. „Anna, ma vaatan.“
Indrek andis ristipuu tüdruku kätte. See vaatas ja ütles:
„Kui ilus! Milli ise põlndki nii ilus ühti, ema ütles seda ja teised ütlesid ka,“ rääkis Riia.
Nüüd ütles Indrek midagi, millele polnud ette valmistatud ei teised ega ta isegi õieti. Nõnda tahtis ta juba ammugi rääkida, aga ikka ei leidnud ta parajat silmapilku. Kas nüüdki see oli tulnud, ei teadnud ta, vaid ta ütles ainult, et ometi kord öeldud oleks:
