Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ta süda järele, võid ehk koju tagasi tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.“

Liisi imestas, kuidas küll ei tema ega Maret sellele lihtsale mõttele polnud tulnud. Muidugi nõnda oli kõige õigem ja parem. Esiteks sauna ja küllap seal siis näeb, mis edasi saab.

Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kuskil enam nähes ei lausunud vana Andres sõnagi, nagu poleks tal Krõõdast muid tütreid olemaski kui aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes kuulda saada, kuhu Liisi on läinud.

„Kus ta siis ikka pidi minema,“ ütles Mari nagu vabandavalt. „Mis sa sest na väga pärid.“

„Orule?“ küsis Andres tigedalt.

„Mis ta siis praegu Orule,“ vastas Mari. „Eks ta ikka sauna läind, kuhu siis mujale. Mina ajasin ta sinna, mõtlesin, et eks sa seal ikka lased tal olla.“

Selle peale ei vastanud Andres midagi, ja nõnda see jäigi.


XXXVI

Liisi pidas saunarahva juures pisut nagu häid päevi, sest välja tööle ei pääsenud ta ju kuhugi. Aga käsi rüpes ei hoidnud ta ometi mitte, vaid hakkas seda peent nipet-näpet valmistama, mis varem või hiljem igal noorel naisel tarvis läheb. Tegi hommikust õhtuni ja katsus vahetevahel laulda, aga sellest polnud suurt asja, sest silmad tulid lauluga vett täis.

Tädi oli päev päeva kõrval peres tööl, olgu Mäel või Orul, viimasel ainult siis, kui esimene teda ei vajanud. Et tädil tarvis poleks lehmalüpsmise ja põrssasöötmise pärast lõunal sauna juurde tulla ja et tal ka õhtuti rohkem aega oleks, siis tegi Liisi tema koduse talituse, nagu oleks temast saanud mõni saunanaine.

Madise luud-liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus oli raske jooksva, need ei lii-

422