niisugune maailmavaade. Aga ühest oli ometi kahju: miks oli isa nii palju kraave kaevanud ja soo nõnda ära kuivatanud, et loomad üldse joosta võisid. Kui mätaste vahed alles soliseksid ning mullikadki kõhust saadik sees rübeleksid, küllap siis vaataks, kuidas nad kiini jooksevad. Aga niisugune õnneaeg oli praegu möödas, Ants oli oma karjapõlvega pisut hiljaks jäänud. Liisi ja Mareti päevil olnud veel palju parem karjas käia. Siis polnud Vargamäe loomadel veel kiinijooksmist ega seente otsimist, anna või malakaga takka.
Aga suuremat muret see ilus ja õnnelik minevik Antsule ei teinud, sest tema ei armastanud pead murda ega südant vaevata asjade pärast, mis olid kättesaamatud või tühised. Tühise mänguna tundus talle pasunapuhumine ja ussidega mängiminegi. Temal polnud vähematki huvi harjutamiseks, et võiks ussil kukla tagant kinni võtta ja siis lasta külma painduvat keha endal ümber palja käsivarre lüüa, nagu tegi seda Andres karjas käies ja teeb seda veel praegugi heinamaal, kui uss tal heinakaarel või riisumisel ette juhtub. Aga kui uss kord karjas Antsu jalga hammustas, lõikas ta parajasti ihutava pussiga ussi hambajälje välja ning pigistas haavast nii palju verd, kui sealt vähegi tuli. Peale seda tõmbas ta hea tüki katkist kuuevoodrit ja sidus sellega haava kinni. Samal ajal pidi Liine ussi järele valvama, ja kui Ants jalaga oli valmis, purustas ta mätta, kuhu kurjategija oli peitu pugenud, ja lömastas tema pea kasejuurikal.
„Nõela teinekord veel,“ ütles Ants talle õpetuseks.
Jalg tegi küll kaua haiget ja mädanes, aga paistetus jäi tulemata.
See pussiga iseenda lõikamine meeldis Andreselegi. Aga temale meeldisid Antsu mõned teisedki tembud. Ants oli õigupoolest esimene Vargamäe Eesperes, kes hakkas vitstest kahvu valmistama vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ning jõevoogudessegi sissepanemiseks, kuhu ta selleks tõkked tegi, et ainuski kalapoeg mõrrasuust mööda ei saanud. Need olid asjad, mis andsid tööd nii suurele kui väikesele. Polnud ju sellest küll, et olid kahvad, – paljaste kahvadega ei saanud ju keegi vähki püüda. Pidi korjama konni selleks kaeva-
