„Kisa kostab juba kirikuni,“ ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.
„Aga kelle kisa see lautagi kõrvad lukku pani?“ küsis Kaarel vastu. „Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.“
Mai kummardus, et oma magusat naeratust varjata: Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võib-olla aimaski, miks Mai nõnda kiljus.
„Kaarel, viid sa mu koju?“ küsis Tagapere Miina endi sulaselt.
„Kus mul see kodu on,“ vastas mees lõõpivalt, „isegi alles teise toanurgas.“
„Võtad mu sõitma?“ küsis tüdruk uuesti.
„Traavel väsind ja tõld sitane,“ vastas sulane nüüd.
„Tuleks nõndagi,“ ütles tüdruk.
„Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe,“ lõõpis sulane edasi, ise aga pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus:
„Säuka! Kes saab kõige enne?“
„Mina!“ hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga. Hobune pistis jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.
„Kabligi jätsid teised maha,“ ütles peremees.
„Mis nüüd kablist, saaks aga tüdruku peale,“ ütles saunatädi, kes ka laotajate killas oli.
Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõudnud. Ei, ta laskis hobusel üsna pikkamisi astuda. Ka ei jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maiel oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam.
Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiele öelda, et tema on kenam kui nende endi Miina, olgugi see noorem. Ta tahtis Maiele öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatus kokku.
Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis sellel ainult põlvele istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveo-vankril, pani oma parema käe talle ümber piha ja juhtis pahemaga hobust. Pea-
52
