aegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud, sest armuavalduseks polnud ta küllalt „kumamisi“. Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult:
„Mai, kus sa magad?“
„Kaarel, metsas kuuse otsas,“ vastas tüdruk kelmikalt.
„Kas aidas?“ päris poiss.
„Ei, sealaudas,“ naeris tüdruk.
„Või lakas?“
„Villavakas,“ naljatas tüdruk edasi.
„Ütle ometi,“ painas Kaarel.
„Otsi ometi,“ palus Mai.
„Ma tulen täna.“
„Parem tule homme.“
„Täna on etem.“
„Ülehomme veel etem.“
„Ma räägin tõsiselt, Mai.“
„Mul on nutt varaks, Kaarel,“ naeris tüdruk poisi põlvil.
„Tead mis, Mai?“ ütles poiss.
„Ei ma tea ega tahagi teada,“ vastas tüdruk, endal süda aga aina hüppas sees.
„Kui teeks õige pulmad.“
„Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku,“ naeris Mai, endal aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.
Kodus läks varsti mürgel lahti, kätepesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et peremeest peab kastma, on ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes. Aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiljumist ja karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teisele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemat, kui oli oma pere
