Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/170

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

dib ja kuis ta tahaks siia jääda, aga ei ole kohta ega teenistust; kuis ta härrat — Tiina nimetas Indrekut ainult nõnda — palunud, et see teda oma õele soovitaks, ja kuis ning miks see seda mitte ei tee, ainult niipalju on lubanud ütelda, et tema, Tiina, on korralik ja tubli tüdruk. Ja nüüd Tiina tulnud hea õnne peale ise kuulama, kas härra õde teda ehk ometi enda juurde ei võta, mõneks ajaks proovilegi, kui mitte muidu. Tõsi jutt, perenaine võtku proovile ja ütelgu pärast, millist palka ta võib maksta. Tiina võib ka vähema palgaga, eriti alguses, sest tema teeniks hea meelega, kui mitte härra enda, siis ometi härra õegi juures.

Tiina jutustas ja seletas kogu asja nii lihtsalt ning kuidagi kohtlaselt ja naljakalt, et ta võitis Mareti südame kohe. Samuti ta meeldis Ellile, kes käis salajas emale peale, et see Tiina ära kaupleks. Aga Maret ei tahtnud seda ometi muidu teha, kui mõtles enne Sassiga aru pidada, sest suvine tegemine puutub rohkem välist kui tubast tööd, seega rohkem peremeest kui perenaist. Kuna Sass kündis parajasti toatagusel väljal, siis mindi sinna. Peremehele ei torganud võõras tulijas midagi muud erilist silma kui aga tema kõnnak, mis oli nagu teissugune kui muudel inimestel. Et aga Sassil endal teine jalg vigane, siis oleks naeruväärt olnud tüdruku kõnnakule rõhku panna. Ainult „kleenuke“ kont, see tegi pisut muret, ja tööoskus, sest mis palka sa inimesele lubad, kui sa ei tea, mis ta heinakaarel teeb. Kuna aga viimaseil aastail üldse pidi juhuslikkude tööjõududega leppima, siis riskeeris peremees ka siin.

„Kui kaua te Indreku juures teenisite?“ küsis Sass viimaks, et üldse midagi küsida.

„Härra juures olin üle kahe aasta, peremees,“ vastas Tiina.

„Ja saite toime?“

170