„Ma pean, suu ma pean,“ kinnitas poiss, „ainult käsi ei saa ma pidada.“
„Need pean mina, kui tarvis tuleb,“ ütles Elli.
„Aga kui tarvis ei tule, mis siis?“ küsis poiss naerdes ja paljastas oma laiad, tugevad hambad, kuna suu venis peaaegu kõrvuni lahti, mis heast meelest liikusid.
„Te lähete oma spordiga ogaraks,“ ütles tüdruk nagu halvakspanevalt.
„Seda teevad noored tüdrukud, mitte sport,“ vastas Ott.
„Nojah, kui mitme järel korraga joostakse,“ pistis Elli.
„Ei, üks on hullem kui mitu, üks on palju hullem,“ kinnitas poiss.
Nõnda rääkisid nad kahekesi, kui olid loogu võttes sattunud teistest pisut lahku, sest et Elli riisus ja Ott korjas tema eest parajasti suuri. Muidugi, Ott korjas ka teiste eest suuri, võis korjata peremehe endagi eest, Tiinast rääkimata, kuid kõige parema meelega tegi ta seda Elli ees, tegi isegi nii sagedasti, et see Sassile silma torkas ja teda endamisi lausuma ajas:
„Mis ta ometi tellerdab seal tüdruku ees, nagu kukk takkus, ei märka tööd teha.“
Ott oli Tiina rahule jätnud, või olgu siis, et ütles tüdrukule vahetevahel mõne lõõpiva sõna, pealegi nii heasüdamlikul, peaaegu sõbralikul toonil, nagu poleks nende kahe pärast kunagi midagi sündinud. Tiinagi naeratas poisile endiselt vastu, sest tema nagu ei osanudki ilma oma hariliku naeratuseta elada. Aga Oskar ei saanud kuidagi aru, miks või milleks see naeratus. Tema mõistis Tiina naeratust ainult siis, kui see oli määratud temale. Et aga need kahele poole suunatud naeratused kordusid, parata-
