matult korduma pidid, sest kuhu pääses Tiina heinakaarel või heinu kaarutades ühe või teise poisi eest, siis kõrvetas see Oskari südant kahest otsast korraga.
Üksi sellest mõeldes või seda nagu eriti maitstes, arutas ta sagedasti kibedusega, et mis on tal sellest kasu, et tema on üksik perepoeg ja tulevane Vargamäe peremees ja teine ainult kuupalgaline, kui pead temaga jagama naeratusigi. Midagi muud, kas või Vargamäed temaga jagada, sellest saaks Oskar veel aru ja lepiks ehk sellega, aga loovutada väiksemgi osa Tiina naeratusist, see ei mahtunud tal ei pähe ega südamesse. Naeratus pole ometi mõni mõis, mida esiteks planeeritakse ja mõõdetakse ja pärast tükk-tükilt välja jagatakse. Ja ometi jagas Tiina oma naeratusi ilma mõõdu ja plaanita, nagu ei maksaks need midagi või nagu oleks tal neid lõpmatult palju, et jätkub kõigile.
Nõnda kasvas Oskaril viha, aga mitte Tiina vastu, kes naeratas, vaid Oti vastu, kes ei võinud ju midagi sinna parata, et Tiina talle vahetevahel naeratas. Ja ei olnud kedagi, kes oleks Oskarile seletanud, kui hirmus ülekohtune on tema viha. Ainult Elli südames leidus nii palju õiglust, et seal süttis otse püha viha Tiina vastu, kui see jagas oma naeratusi Otile, seal süttis lõpuks viha, kui Tiina üldse naeratas, nagu oleks naeratamine Vargamäel kuritegu.
Aga Ott ei tee sellest kõigest väljagi, viskab ainult siin-seal mõne lõõpiva sõna, nagu puuduks tal õige arusaamine vihast ja õigusest. Tema oleks nagu mõni pühak või vana Andrese taoline tudike, kes lööb käega Vargamäe õigusele ja ülekohtule. Kauaks elu, liiatigi kauaks noorust, et vaevata oma südant tühiste asjadega. Ei ole ju kuigi tähtis, kuidas elad, peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistest silmapilku. Homme
