„Ema, las nad räägivad pealegi, ega mina niikuinii sellest aru saa.“
„Siis oled sa niisama rumal kui minagi,“ vastas ema Helenele. Ja poisile ütles ta:
„Aitab juba sellest. Ma tahan ometi kord teada, mis selle asjaga saab.“
„Ema,“ ütles Ott äkki meelitavalt ja peaaegu südamlikult, „kas me ei võtaks kõik natukse mõtlemisaega? Me peaks Juuliga kahekesi pisut aru, sest lõpuks on see ometi meie asi.“
„Nii et sa tahad niisama edasi jõlkuda?“ küsis ema. „Seda enam ei ole, või kui on, siis peab olema asjaga selge vahe.“
„Ema, ära käi talle ometi peale, nagu paluks me armu,“ ütles Juuli. „Tema on ju mees muidu niisama.“
„Juuli, ära ole kuri,“ palus poiss, „sa oled ju hea tüdruk.“
„Hea tüdruk, hea tüdruk,“ kordas Juuli ja ta silmad hakkasid jällegi vett jooksma ning suu kiskus virilalt viltu. Hiljutine viha ja tasumisiha olid nagu peoga võetud. „Muidugi olen hea tüdruk, aga mis see aitab, ikka vahid teise poole, kas see aknast välja pääseb.“
„Enam ei vahi,“ kinnitas Ott äkki nagu liigutatud meelel. „Ja kui sa tõesti tahad, siis jäägu nõnda, et maja taga väljaotsas ja koppel ning karjamaa sealsamas, nagu me seda rääkinud.“
„Issand, kui see ometi nõnda oleks!“ ohkas ema ja ka tema silmad hakkasid vett jooksma.
Aga Juuli nagu ei uskunud oma kõrvu. Ta ei uskunud sellepärast, et alles üürikese aja eest ta oli mõtelnud kurje mõtteid, tundnud ilgeid tundmusi. Veel praegu võis ta kurja mõtelda ja ilgust tunda, kui talle meenus, et mees, kes
