lene kaua, kaua rõõmsalt lõõritada, ilma et ta õieti teada saaks, kas Mäe Oskaril tema rõõmu tarvis kõrvu on, või on ta hoopis kurdiks jäänud. Enne kuulis Otiltki midagi, aga nüüd ei näita ka see enam oma nägu. Samuti ei puutu Eedi Tiinaga enam kunagi kokku, kuigi piilub veel tema järele, sest Tiina kas ei lähe üksinda kuhugi, või kuigi läheb, siis võtab koera kaasa, kes tunneb Eedi haisu poole versta peale ning pistab kohe lõugama, hambad irevil suus. Sellepärast võiks isegi irevil hammastega koer kogu Vargamäe vahekorra võrdkujuks olla neile, kes ei tunne asjaolu lähemalt; kes ei tea, miks vana sauna Andres helistab laule südames ja Oru Helene huulil, miks vana Pearu vaevab oma pead raskete mõtetega ja miks Eedi piilub puude ja põõsaste, kivide ja aedade varjul. Ja vähe on neid, kes seda õieti teavad. Üks teab ühe natukese, teine teise natukese, täit teadmist pole kellelgi.
Ja inimestega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab. Mäe Oskar teadis, aga ta kahtles, kas ta teab õieti, ning see on see kõige suurem vaev. Ta teadis, et Tiinaga oli soos midagi juhtunud, aga mis või kuidas just, see jäi ebamääraseks, nagu oleks kõige üle tõmmatud mingisugune saladuslik linik. Alguses ta peaaegu uskus, mis tüdruk ise rääkinud, aga siis läks kõik segi, sest Elli oli pillanud mõned imelikud sõnad. Elli tegi aga seda sellepärast, et temas tekkis äkki kahtlus ema ja Tiina vahekorra suhtes: Elli hakkas arvama, et Tiina on emale abiks tema järele valvamises. Seda Elli ei tahtnud Tiinale kinkida ja sellepärast pillas ta mõned sõnad verest ning pussist. Ja kui Oskar lähemat seletust nõudis, ütles õde:
„Mis sa sellest minult küsid, küsi Tiinalt eneselt, tema peab seda paremini teadma.“
